Kuulun sellesse põlvkonda, kelle jaoks muutub asi alati kahtlaseks, kui mulle igal sammul püütakse mingit selgelt põhjendamata tõde pähe määrida.
Jüri Kukk: Milles eksivad nii Jürgen Ligi kui Toomas Kivimägi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Elukutsest tulenevalt on mulle üheks viimase aja selliseks ”tõeks“ kujunenud väljend ”Pärnu rahaasjad on korras“. Ka lugupeetud rahandusministri suust võis Pärnu Postimehe veergudel sellele kinnitust saada. Kahtluseuss hakkas mind närima, seega võtsin vaevaks asja veidi uurida.
Lähtepunkt
Hinnangu andmiseks skaalal ”hea-halb“, ”suur-väike“, ”korras - ei ole korras“ on alati vaja kindlat ja kõigile arusaadavat lähtepunkti.
Pärnu finantsmajanduse suundumuste mõistmiseks ja hindamiseks otsustasin võtta lähtepunktiks Pärnu linna eelarvesse füüsilise isiku tulumaksust laekuva summa suhte kogu riigi kohalike omavalitsuste eelarvetesse laekuvasse summasse.
Ühe kohaliku omavalitsuse osatähtsuse muutumine selles üldsummas iseloomustab ju sedagi, kuidas on konkreetses omavalitsuses elu edenenud.
Osatähtsuse suurenemine tähendab ühtlasi, et selles omavalitsuses on teistest kiiremini arenenud ettevõtlus, suurenenud töötasud, paranenud inimeste toimetulek jne.
Selle näitaja puhul ei saa enam midagi ajada Mart Viisitamme, masu või vihmase ilma kaela. Võrdlus Eesti omavalitsuste vahel toimub ühtsetel alustel, samal ajahetkel ja enam-vähem ühesugustes tingimustes.
Enne veel, kui asuda hindama konkreetseid numbreid, tooksin taustaks mõne väljavõtte Pärnu linna arengukavast ja eelmisest Pärnu linna eelarvestrateegiast. Needki annavad tunnistust sellest, millises suunas linna areng on viimasel ajal läinud – eeldusel muidugi, et volikogu oma tööd nende dokumentide vastuvõtmisel korralikult tegi.
Pärnu linna arengukavas seisab: ”Pärnus on Eesti keskmisest kõrgema sissetulekuga töökohad.“ Linna eelarvestrateegias 2012–2016 on kirjas: ”Linna laenukoormuse vähendamise oluline puhver on linnavara müük.“
Juba nende kahe tsitaadi taustal tuleb ilma igasuguste numbriteta tunnistada, et lugupeetud härra Ligi ja härra Kivimägi eksivad.
Korras oleksid linna rahaasjad kindlasti siis, kui tsitaatides käsitletud eesmärke oleks vähegi järgitud või nende eesmärkide poole vähemalt liigutaks. Seda ei toimu.
Pärnakate palgatase ei ole pöördeliselt muutunud, nagu pole tehtud tulemuslikke pingutusi, et müüa kavandatud mittevajalik linnavara saaks müüdud.
Karmid arvud
Suhtarv, Pärnu linna eelarvesse tulumaksust laekuva summa osatähtsus kogu riigi omavalitsustele laekuvast summast, on kahanenud juba alates 2007. aastast. Langus on olnud pidev. Kui 2007. aastal oli selle osatähtsus 2,99 protsenti, siis 2012. aastaks on langus kestnud järjest juba kuus aastat ja jõudnud 2,61 protsendile.
Praeguse valitsuse võimuloleku ajal on Pärnu eelarvesse laekuva tulu osatähtsus langenud 2,79 protsendilt 2,61 protsendile. Seega pole kuidagi võimalik väita, et linna rahaasju korraldataks eelmisest valitsusest eriti paremini. Laenud ei ole sugugi kõik, millega vaja tegelda, et rahaasjad korras oleksid.
Vaid üks näide. Oleks suudetud kas või säilitadagi 2007. aasta tase, st majandada sama edukusega kui teised Eesti omavalitsused, oleks Pärnu tulud tulumaksust olnud 2012. aastal 2,5 miljonit eurot suuremad summast, mis tegelikult saadi, ja suur osa peavalust olnuks olemata.
Põhjus ei ole siin mitte ainult eelmise linnavalitsuse mõni küsitav laenuotsus, vaid eelkõige just linna praegune juhtimine.
Ma ei kahtle linna finantsteenistuse pädevuses, aga sellest ei piisa, kui lõppotsustajad – linnavalitsus ja volikogu – on valinud vale ja populistliku tee finantsotsuste tegemisel.
Eelmiselt linnavalitsuselt päranduseks saadud laenud pidanuks olema nüüd juba ammu tagasi makstud, sest päranduseks ei saadud mitte ainult laene, vaid samuti linnavara, mis oli kavatsetud nende laenude katteks müüa ja mis jäi tegemata täiesti arusaadavatel põhjustel, masu tõttu. Praegu see vara suures osas lihtsalt laguneb.
Ühegi plaani, kava või strateegia paberile panemine ametnike poolt ja kinnitamine volikogus ei too veel õndsust linna, sest linna arengukavas paberile pandu tuleks ellu viia. Seda ei saa linnaametnikud omal algatusel teha, see realiseerub ainult siis, kui linna vastavalt juhitakse.
Mis siis ikkagi on korras?
Saan aru, et Jürgen Ligi seisukohalt ongi linna rahaasjad praegu korras. Temale ei tee Pärnu enam muret, linn on teel sinnapoole, et laenukoormus jääb varsti selle õnnetu 60 protsendi piiridesse.
Siinkohal on kindlasti oluline meenutada, et 60 protsendi piir seadustati toetuste saamisel ainult selleks, et Eesti saaks euro. Selleks muudeti laenukoormuse arvestamise korda, seda isegi tagasiulatuvalt.
Tegelikult olid seaduses laenukoormuse normatiivid niigi olemas enne seda seadusemuudatust, sh norm, et laenu ühe aasta tagasimakse ei tohi ületada 20 protsenti eelarvemahust.
Ligi muidugi ei huvita ega peagi huvitama, et just nimelt üheaegselt tema tulekuga rahandusministri toolile kasvas Pärnu laenukoormuse näitaja oluliselt. Ei saa väita, et sellele poleks tema kaasa aidanud.
Kui 2007. aastal oli Pärnu laenukoormus 34,4 protsenti, 2008. aastal 44,1 protsenti, siis 2009. aastal, kui ministriks sai Jürgen Ligi, kerkis Pärnu laenukoormus 89,9 protsendile.
Tõsi, mitte kogu kasv ei tulenenud laenukoormuse arvestuse muutmisest, oma osa andis näiteks kohustus linna spordihalli ehitamisel. Aga kas keegi kahtleb, et see kohustus oli Pärnus vaja võtta, muidu poleks spordihalli linnas nüüdki.
Samal ajal kui kas või koolide remondiks võetud laen, mida varem linna laenukoormusse ei arvestatud, jääks praegugi sellest arvestusest välja, oleks Pärnu linna laenukoormus juba 2012. aastal olnud 56,7 protsenti ja igasuguste europrojektide raha saamine ei sõltuks enam niivõrd riigiisade heatahtlikkusest Pärnu suhtes.
Ligi leiab intervjuus seoses omavalitsuste tegutsemisega, et ”sealhulgas on üks edunäide Pärnu, kus minu rahandusministriks saades oli seis lootusetu“.
Jäägu kõigile nende arvamus. Mina nii ei arvanud, et Pärnu seis oli juba siis lootusetu. Et see nii polnud, seda kinnitab seegi, et isegi väga küsitava asjade korraldamisega on linna eelarvenumbrid rahandusministrile nüüd meeldivamaks muutunud.
Ma ei vaidle sugugi vastu, et laenukoormuse arvestamise reegleid oligi ilmselt euro saamiseks vaja muuta. Iseasi, kas just selliselt, nagu seda siis tehti.
Aga praegu, kui valitsuse liikmed püüavad maailmas loorbereid lõigata sellega, et nende töö tulemusel on riigil väga väike laenukoormus, võiks oma kirvega seaduste muutmisel tehtud vead siiski parandada, vähemalt kohalike omavalitsuste otsustamisel euroraha kasutamise üle.
Neid laene, mis laenu võtmise ajal ei olnud laenukoormuse arvestuses, nagu näiteks Pärnu koolide remondi laen, peaks sellest arvestusest nüüdki välja jätma ja juhul, kui rahavoogudega on tagatud, et omavalitsus suudab omafinantseeringu tasuda, neid seadustega kooskõlas olnud laenamise eest mitte karistama.
Muide, just seda, et kui muidu on ühe linna või valla rahavoogudega tõendatud, et ollakse maksevõimeline projektides omaosaluse tasumiseks, võib rahastamine vabalt toimuda, kinnitas Ligi mõni aeg tagasi ise. Seda vastuseks minu küsimusele ja silmast silma.
Ei ole jätkusuutlik
Kõige rohkem olen hämmingus aga ikka sellest, kuidas meie linnapea peab oma suurimaks saavutuseks linna rahaasjade kordategemist.
Nagu öeldud, need asjad ei ole korras ja Pärnu ei ole praegu kahjuks rahaasjades jätkusuutlik. Laenukoormust on küll kiiresti vähendatud, aga seda on tehtud selgelt linnaelanikele teenuste osutamise arvelt. See ei olnud tark valik.
Ülimalt primitiivne on lähenemine, et linna rahaasjade juhtimise edukuse määratlemisel võetakse arvesse ainult kahte numbrit, millest üks on kohaliku omavalitsuse laenukoormuse 60protsendiline piirmäär, mis on pealegi ajutine.
Muidugi on suur osa linna finantsmajanduse korraldamisel otseselt seotud Pärnu linna elanike ja maksumaksjate arvu vähenemisega, aga just selle protsessi pidurdamine olnuks linna juhtimise korraldamisel linna juhtide esmaseks kohustuseks.
Ainult edukas tegutsemine selle probleemiga on eelduseks, et saaks öelda: Pärnu rahaasjad on korras.
Erinevalt paljudest teistest omavalitsustest on Pärnul selleks oluliselt rohkem kasutamata võimalusi. Kahju, et linna juhid neid võimalusi ei näe.
Et mitte jääda nende võimaluste suhtes paljasõnaliseks, jätaksin linnajuhtidele vastamiseks ühe küsimuse.
Mida on linnavalitsus ja volikogu ette võtnud, et juba selle aasta sügisel avanev raviteenuste turg Euroopa Liidus annaks Pärnule kui kuurortlinnale parima tulemuse?