Vindi Volli: Istu kodus, ime käppa

Vindi Volli. Foto: Pärnu Postimees

Pole kaugel aeg, kui nälg oma purihambad minu karvasesse kintsu lööb, ja pole kaugel seegi aeg, kui oma niinimetatud nägu enam aknast kellelegi näidata ei tohi. Eile näiteks läksin punaste silmavalgetega silku ostma, aga kaupmees ütles, et ei müü. Või kui müüb, siis ainult väga ustavatele kundedele, kuna vähem ustavatele ei tohi Brüsseli käsul väikest silku müüa ja veel vähem ustavatele ei tohi suurt silku müüa. Ehk siis ei tohi enam üldse müüa, kuigi raha tohib küll vastu võtta.

„Väike kala on alaealine ja seega loll nagu lumelabidas, suur kala on aga vanur ja seega otsast otsani kihvti täis nagu pajuvile. Mina ei taha õiglase lisatasuta oma õlgadele mingisugust vastutust võtta,” teatas kaupmees

Lidusin, küür kuklas, kodu poole ja mõtlesin, et Ärmiine on mulle öösel pimedas ka mitu korda ütelnud, et ma olevat saamatu vanur. Mis nüüd siis vist tähendab, et samuti mürki täis. Et ei tohi enam päevavalges uulitsale minnagi, sest nakatan viimaks lihtrahva suu- ja sõrataudi, kes selle jama pärast kiirlaenuga kinni maksab.