Eile jõudis vaheetapini üks viimaste aastate enim kõneainet pakkunud kohtuprotsess, kui Harju maakohtus mõisteti süüdi Villu Reiljan, vandeadvokaat Tarmo Sild ja ärimees Aivo Pärna. Iseenesest polnud maakohtu määratud karistused sugugi karmid. Reiljanile määrati kahe aasta ja kolme kuu pikkune vangistus kolmeaastase katseajaga. Sillale ja Pärnale määrati rahalised karistused vastavalt 102 870 ja 143 440 krooni.
Kindlasti kaevatakse otsus edasi ja pole sugugi kindel, kas maakohtu otsus jääb jõusse. Siiski annab eilne kohtuotsus olulise signaali laiemale avalikkusele – süüdimõistmise eest ei kaitse suur tuntus, mõjuvõim ega suured rahasummad.
Eks on see järeldus muidugi veidi liiga üldistav ja heauskne, seda enam, et järgmises kohtuastmes võivad Reiljan, Sild ja Pärna võidu võtta, kuid ehk näitab eilne lahend siiski, et vanasõna “väiksed vargad ripuvad võllas, suured sõidavad tõllas” ei pruugi Eestis enam alati kehtida.
Siiski jääb üles küsimus, miks võtavad sellised protsessid lahenduseni jõudmiseni nii palju aega. Kahtlustuse esitamisest kohtuotsuseni kulub väga palju aega. Osa juhtumeid on paratamatult natukene olulisemad kui teised ja lahenduse, ükskõik millise, viibimine mõjutab enamat kui ühe või kahe inimese elu.
Pärnustki on selle näiteks tuua kolme isiku ümber toimuv. Linnajuhtide Mart Viisitamme ja Simmo Saare ning Estonia juhataja Vello Järvesalu juhtumite osas valitseb juba pikemat aega vaikus. Kindlasti ei nõustu Pärnu Postimees väidetega, nagu oleks Eesti muutumas politseiriigiks, aga kui selguse saamine võtab liiga kaua aega, omandavad kahtlustatavad kannataja oreooli ja vastuste puudumine vähendab usaldust korrakaitseorganite vastu.