Vindi Volli: Vesi ahjus, aga tõmmet pole

Vindi Volli. Foto: Pärnu Postimees

Nõelusin oma ilusatel kollastel sokkidel suuremad augud kinni, tõmbasin sokid päka otsa ja läksin ühte kohta, mida ma ei tohi ütelda. Ja olin siis seal kohas ja rääkisime igasugust rumalat juttu ja kuna taksod enam ei käinud, otsustasime igaks juhuks magama minna, sest hommik on alati rohkem haritud kui õhtu.

Öösel tundsin, et püksid lähevad märjaks ja laine loksub kõrva taga. Alguses mõtlesin, et sellel inimesel, kelle juures külaline olin, on alati meri põlvini olnud. Aga siis läks juba lips ka taskus märjaks ja kargasin voodist kahe jalaga välja. Inimene jooksis, panged peos, mööda hoovi, kirus päästmise teenistust.

„Mis sellel teenistusel viga on?” küsisin. „Ei muud ole viga midagi, kui et alati, kui kusagil ülesvoolu kulu põletatakse, kihutavad nad oma päratute paakidega kohale ja kustutavad nii, et mul vesi ahjus,” vandus inimene. Tõepoolest, toas oli vett põlvini ja köögis nabani.