Tänavu tähistame Eesti Vabadussõja lahingute ümmargusi tähtpäevi. Ükski sõda ei saa läbi ohvriteta ja uuemate, arhiivides kontrollitud andmete järgi jättis oma elu meie riigi eest ligi 6000 sõjameest, nende hulgas tsiviilelanikud. Pärnumaalt oli neid 634, ohvrite arvu poolest jäime alla ainult Tartu- ja Virumaale. Kuid nende pinnal sai enamlik vaenuvägi pikemat aega tegutseda.
Just juunis/juulis 1919 toimusid ühed Vabadussõja ohvriterikkamad lahingud Lätimaal. Järgnev lugu jutustabki mehest, kes tegi kaasa edukad lahingud Võnnu all ja langes vahetult Riia värava ees kaks päeva enne vaherahu sõlmimist sakslastega.
Johan Tep(p)and Tõnise poeg oli sündinud 17. (vkj 5.) augustil 1891. aastal Pärnumaal Vee vallas Maima külas Matsi talupidajate peres.
Uduvere õigeusu sünnimeetrika järgi oli tema eesnimi Joann (Joannes), kuid hilisemalt on igal pool kasutatud eesnime Johan(nes). Koolihariduse sai Johan Tepand Uduvere õigeusu kirikukoolis ja kuni sõjaväeealiseks saamiseni töötas ta isatalus. 1912 mobiliseeriti noormees tsaariarmeesse ja ta võttis osa Esimesest maailmasõjast, jõudes välja teenida noorema alamohvitseri auastme. 1917, kui hakati formeerima Eesti rahvuslikke väeosi, tuli ta Eestisse ja määrati Tartu varupataljoni. 1918 saatsid sakslased väeosad laiali ja pärast kuut aastat kodunt eemalolekut võis Tepand kergendatult hingata: vahest nüüd on tema sõdimised sõditud.
Hingetõmbeaeg jäi lühikeseks, sest novembris 1918 jõudis uus vaenuvägi Narva alla ja seekord tuli juba oma riigi eest välja astuda. 15. detsembril 1918 kutsuti Tepandki Pärnumaa rahvaväe komisjoni ette ja määrati 6. jalaväepolgu 3. roodu. Detsembri lõpus saadeti 3. rood rindele Eesti lõunapiirile ja Lätis tegutsevate enamlaste vastu. Esialgu 3. rood otsesest lahingutegevusest osa ei võtnud, vaid oli rohkem julgestaja.
Esimene tõsisem lahing toimus 19. jaanuaril 1919 Ruhja lähedal Kööna mõisa juures. Järgnesid lahingud Ruhja ümbruses ja Salatsi jõe joonel mai lõpuni. Landeswehri sõja tuleristsed sai Tepand 22. juunil Stolbeni lahingus. 1. juulil asuti ründama Väike-Jegeli jõe juures Pluntscha kõrtsi ja Jegeli jõujaama. Sakslased olid end neis hooneis suurepäraselt kindlustanud ja eestlaste ülesanne neid vallutada paistis ületamatu. Seekord oli just 3. roodule antud ülesanne rünnata sakslaste positsioone. Lahingu algul paistis, et eestlasi saadab edu, kuid jõudnud Jegeli jõujaama juurde, hakkasid sakslased pommitama mürgiste gaasimürskudega. See otsustaski lahingu saatuse.
Eestlased oli sunnitud taganema algpositsioonidele. Sama saatus tabas 2. ja 4. roodu, kes omakorda üritasid samu kohti vallutada. 3. juuli hommikul, kohtamata vähimatki vastupanu, võttis 1. rood sakslaste positsioonid üle. Liitlasriikide nõudel oli välja kuulutatud vaherahu ja sakslased öö varjus positsioonidelt lahkunud. 3. roodu kaotused selles lahingus olid eriti suured: langenuid 15 ja haavatuid 25 ehk ligi 35 protsenti roodu kooseisust. 16 sõdurit, nende hulgas Tepand, maeti Salaspilsi kalmistu juurde ühishauda.
Johan Tepandi surmast teatati tema vennale Tõnisele, kes oli Pihkva rindel. Koos õe Annaga sõideti Lätimaale, et langenud vend ära tuua. Rongiga toodi surnukeha Viluvere jaama ja sealt hobuvankriga Matsile.
Kui Johan Tepand asutas detsembris 1918 sõtta minema, oli ta mahajääjatele väraval öelnud: "Ja kui ma langen, matke mind koju karjakoplisse." Omaksed täitsid Johani viimase soovi. Elumajast umbes 150 meetrit eemal, veidi kõrgemal kohal leidis Eesti sõdur oma viimse puhkepaiga.
20. juulil toimus pidulik matusetalitus Uduvere preestri J. Oberpahli juhatusel. Mõni aeg hiljem istutati hauaplatsile neli pärna, mis nüüdseks on kasvanud põlispuudeks.
1980ndate lõpul paigaldati M. Rosensteini ja Pärnu-Jaagupi muinsuskaitse seltsi ettevõtmisel hauale hallist graniidist mälestuskivi, millel järgmine tekst: "Wabadussõjas langenud Johan Tepand 17. VIII 1891 - 1. VII 1919". Lätimaal, kohas, kuhu Tepand oma kaaslastega algul maetud oli, püstitasid tänulikud lätlased 1928. aastal mälestuskivi, mille enamlased pärast Teist maailmasõda purustasid.
1990. aastal mälestusmärk taastati ja seda hauaplatsi, kus veel tänini neli sõdurit puhkab, on alati korras hoitud. Johan Tepandi nimi on raiutud Pärnu-Jaagupi kalmistul kihelkondlikule mälestussambalegi.
Johan Tepand on ainuke Eesti Vabadussõjas langenud sõdur, kes nimeliselt teadaolevana on maetud oma talu maale.
Artiklis on kasutatud Eesti riigiarhiivi materjale ning Naima ja Albert Tepandi mälestusi.