Muinsuskaitse ülesanne Eestis on tagada muististe säilimine nende hävimise hinnaga. Kuidagi teistmoodi ei saa hinnata muinsuskaitseameti suhtumist Pärnu linnavalitsuse kavasse rekonstrueerida Vallikäär. Muinsuskaitse ei luba kindlustada Vallikääru lihkeohu vastu ega võtta vallikraavi kasutusele laevatatavana.
Muinsuskaitsele ei loe, et autoriteetne spetsialist, kes üle 40 aasta on Pärnus maalihkeid uurinud, hoiatab, et Vallikäär võib ühel hetkel vajuda kraavi ja olekski muinsusega jokk. Vastupidi, muinsuskaitse seadis spetsialisti pädevuse kahtluse alla ja nõudis sõltumatut ekspertiisi. Iga uus ja tegelikult ei midagi uut andev ekspertiis nõuab aga linnakassast sadu tuhandeid kroone.
Muinsuskaitseamet Tallinnas on seisukohal, et kui muinsust omav kohalik võim või eraisik püüab seda rekonstrueerida säilitamise nimel, tahetakse a priori seda kahjustada.
Muinsuskaitseamet tahab põhja lasta Pärnu rahvusvaheliste hansapäevade 2010. aasta kontseptsiooni, mis tihedalt on seotud Vallikääru ja vallikraaviga. Mis tolku on muinsustest, mida ei saa säilitada, sest muinsuskaitsjad seda ei luba?
Muinasjulledest Tallinnas on saanud Pärnu arengu pidur. Muinsuskaitse ei tohi olla amet iseeneses, mis kivinenuna ei suuda ajaga kaasas käia ega aidata vanadel vaatamisväärsustel lõimuda tänapäeva linnapildiga.
Oluline on kehtestada muinsuskaitseameti otsene rahaline vastutus juhtumiteks, kus nende vastuseisu tõttu rekonstrueerimistele võib hävineda ajalooline objekt.
Muinsuskaitsjate kummaline soovitus teha kallasraja asemel ujuvplatvorm ja langetada kolm vahtrapuud, et Tallinna värav mere poolt paremini nähtavale tuleks, ei näita neid avarapilguliste visiooniinimestena.