Ajal, mil kõik räägivad majanduskriisist, on ilmselt ebavajalik küsida, mis on inimestele tähtis. Töökoha leidmine või säilitamine, palga saamine. Et pere oleks toidetud ja katus pea kohal.
Karin Streimann: Kas vaimne tervis on väärtus?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kriisiolukorda jõudes või seal olles tuleb inimestel tihtipeale ümber defineerida oma eesmärgid, väärtused ja seada uued suunad. Raskel ajal küsivad ilmselt paljud endalt uuesti: miks? Milleks ma siin olen, mis on minu elu mõte? Kas mu elu on õnnelik?
Uneprobleemid hoiatavad
Eesti täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuringu (2008) järgi oli viimase 30 päeva jooksul suurt või pea talumatut stressi tundnud 15 protsenti elanikest. Pikaleveninud stressi tulemus võib olla depressioon, mis mõnikord viib suitsiidini: seetõttu jätab Euroopas elu ligi 58 000 inimest aastas – rohkem, kui sureb liiklusõnnetuste, HIV/aidsi või mõrvade tagajärjel.
Eesti elanikest on viimasel 30 päeval esinenud enesehinnangulist depressiooni 29 protsendil: 32 protsendil naistest ja 25 protsendil meestest. Sealjuures tuli terviseseisundi järgi mõningal määral ette ärevust ja depressiooni 49 protsendil ja suurel määral kolmel protsendil inimestest. Seega tundis üle poole elanikest end kõnealuse uuringu ajal olevat kas ärevuses või depressioonis. Kui paljud inimesed võivad siis veel tunda praegu depressiooni või ärevust?
Inimese elukvaliteeti mõjutab suurel määral tema uni. Une kvaliteet on tihedalt seotud vaimse tervisega: stress ja depressioon põhjustavad unehäireid ning vastupidi. Teadlased on välja pakkunud, et tänapäeva 24/7-ühiskond kannatab kroonilise unepuuduse käes, sest unehäired ja unetus on probleem kuni 37 protsendile inimestest. Juba eelmainitud Eesti täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuring näitas, et viimase 12 kuu vältel on tundnud üleväsimust pea alati kuus protsenti ja üsna tihti 42 protsenti elanikest. Tunduvalt rohkem tunnevad üleväsimust naised: peaaegu alati või üsna tihti 52 protsenti naistest ja 41 protsenti meestest. Depressioonigi esineb enim just noorematel naistel.
Kas poleks oluline küsida, miks meie noored naised on kimpus vaimse tervise probleemidega? Kas selle põhjuseks on kõrged nõudmised, mida ühiskond esitab naisele ja vastupidi, kujutlus täiuslikust noorest naisest? Hoolitsetud välimus, kõrgkoolidiplom, hea töökoht, elukaaslase omamine või abielu, laste saamine ja kasvatamine, kodu hoidmine, kaaslase pidev toetamine – kõik nii igapäevaseks muutunud standardid, mille järgi ennast pidevalt mõõta. Kas meie ühiskond sallib iseendaks olemist, standarditele mittevastamist?
Peale uneprobleemide võivad depressiooniga kaasneda muudki häired, näiteks ärevus, foobiad, psühhoosid. Kõik see mõjutab tugevalt inimese füüsilist tervist ja töövõimet. Vajalik abi võiks olla tugisüsteem, ennetamaks stressi ja depressiooni ning selle väljakujunemisel pakkuda inimesele farmakoloogilist abi kombineeritult teraapiaga. Millised on selleks aga võimalused? Tulevik algab lastest ja noortest. Lastepsühhiaatreid on Eestis 22, kuni 18aastasi inimesi aga umbes 250 000. Psüühikahäireid arvatakse eri uuringute järgi olevat ühiskonnas vähemalt kümnel protsendil rahvastikust, seega vajaks abi vähemalt 25 000 last.
Süvenev depressioon
Samasugune on olukord täiskasvanute psühhiaatrias, kus abivajajate arv on mitu korda suurem abipakkujate hulgast. Pealegi ei tee ükski rohi vaimse tervise vallas imesid, inimestel on vaja teraapiat ja nõustamistki. Tänapäeval tähendab psühhiaatriline ja psühholoogiline abi enamikule aga kord kuus 20minutist visiiti arsti juurde ning vastavalt oma rahakotile teraapia juurdeostmist. Paljud teraapiaviisid on soovijaile kättesaamatus kauguses just nende kõrge hinna tõttu. Meditsiiniliselt probleemi justkui pole, sest inimesed on ju olemas ja füüsiliselt enam-vähem terved. Mingi hetkeni, vähemalt. Kuid kas see olemine on õnnelik? Ning kas see on ühiskonnale üldse oluline?
Tihti ei peeta vaimse tervise häireid tõsiseks ega mõisteta ravi tähtsust. Depressiooni suhtutakse kui iseloomu nõrkusesse või laiskusesse, see muudab vaimse tervise probleemiga inimese elu senisest veel keerulisemaks ja kurnavamaks. Diskrimineeriv suhtumine vaimsete probleemide ravisse peegeldub nii poliitikas kui ühiskonnas üldiselt.
Maailma terviseorganisatsiooni andmetel arvatakse aastaks 2020 olevat depressioon teisel kohal töövõimetuse tekke põhjusena, olenemata vanusest või soost. Praegu on depressioon juba teisel kohal töövõimetuse põhjustajana 15-44aastaste vanusegrupis. Miks võtab ühiskonnas võimust depressioon, eriti noorte seas? Ning kas me saame seda kuidagi ennetada? Kindlasti saame, kuid jäägu seekord iga lugeja enda mõelda, kuidas ja mida enda vaimse tervise hoidmiseks ja probleemide ennetamiseks teha.
Proovigem mõista, et psüühilised probleemid võivad tabada meist igaüht. Ükski inimene ei muutu nende tõttu väärtusetumaks, kehvemaks. Ükski haigus ega häire ei anna õigust kedagi eemale tõugata. Iga haigus mõjutab inimest ja tema elu, probleemide alavääristamine või tähelepanuta jätmine toob endaga kaasa alati suurema kahju. Proovigem liikuda koos ühiskonna poole, kus tervis kui tervik on väärtus, mida toetavad nii poliitika kui meie ise – kõrvalseisvad inimesed.