Kommunismitont kõrgub Varssavi kesklinnas

Arhitekt ja poliitik Czeslaw Bielecki tahab Varssavisse luua kommunismi memoriaalmuuseumi Socland. Foto: Kalev Vilgats

Poola arhitekt, poliitik ja vabadusvõitleja Czeslaw Bielecki soovib Varssavi kultuuri- ja teaduspalee kahel maa-alusel korrusel luua kommunismi memoriaalmuuseumi Socland.

1948. aastal Varssavis sündinud Bielecki sattus võimudega esimest korda vastuollu 1968. aasta Poola kriisi ajal, kui üritas koordineerida üliõpilaste streike Varssavi tehnoloogiaülikoolis. Selle lõpetamise järel 1973 oli ta aktiivne osaline kommunismivastases põrandaaluses vastupanuliikumises. Ametiühingu Solidaarsus liige on Bie-lecki 1980. aastast. Sõjaseaduse ajal arreteeriti ta kahel korral ja mõisteti süüdi poliitilise süsteemi kukutamise katsetes.

1990-1995 oli Bielecki president Lech Walesa nõunik, 1997-2001 Poola seimi liige ja väliskomisjoni esimees. Bielecki on võitnud rida arhitektuuri- ja disainikonkursse, on asjatundja linnaplaneerimise alal, kirjutanud raamatuid linnaplaneerimisest,  arhitektuurist, poliitikast ja turundusest. Viimastel aastatel on tema tähelepanu keskendunud Soclandi projektile.

Marx, Engels, Lenin, Orwell

Solidaarsuse Expressil osalenud maailma noored ja ajakirjanikud kohtusid Bieleckiga Varssavi kultuuri- ja teaduspalee kinosaalis. Palee, mille kaksikvennas Moskva kesklinnas asub Venemaa välisministeerium, oli Stalini kink Poola rahvale. Tõsi, selle kingituse maksid poolakad viimse krossini kinni. 1989. aastal kaaluti 1955. aastal valminud hoone lammutamist. Hiljem on Bielecki soovinud selle juurde paigutada langenud Stalini kuju, aga siiani pole ühtki sobivat leidnud.

"Ehitus, mis tapab linna atmosfääri, näitab, kes valitseb Poolat," teatab Bielecki kohtumise sissejuhatuseks. Ekraanil on ingliskeelne tsitaat Lech Walesalt: "See oli Solidaarsus, mis lammutas Berliini müüri. Seepärast seisku rahvusvaheline Soclandi kommunismi memoriaalmuuseum Varssavile tehtud stalinliku kingituse - kultuuri- ja teaduspalee varjus."

Taani ajakirjanik küsib Bie-leckilt, kas Socland on Poola ajaloo vajadus või provokatsioon Venemaa suhtes. "Üle 100 miljoni kommunismiohvri puhul on peamised süüdlased Venemaa ja Hiina. Siin pole provokatiivsust, see on tõde," vastab Bielecki.

Socland oleks paljus rajatud multimeedia võimalustele, sest nii saab kõige paremini näidata, kuidas paljud inimesed süsteemiga kaasa läksid, sest polnud mugavat avariiväljapääsu.

Kas Bielecki tahab muuseumiga tõmmata paralleele natside ja kommunistide vahel? "Jah, sest natsid olid kommunistide tudengid," on Bielecki konkreetne.

Socland on esialgu vaid paberil ja vaadatav ainult multimeedias. Bielecki plaanil on palju toetajaid, kuid leidub poliitilisi ringkondi, mis ei soovi kommunistlikku minevikku meenutada. "Varssavi kui Poola pealinn hoiab stalinismi ikooni linna keskel. Sellel on mineviku, mitte tuleviku tähendus," väidab Bielecki.

Linnaplaneerimise asjatundjana on Bielecki Varssavi arhitektuuri suhtes kriitiline: "See on kurb küsimus. Olen nõus Brodskiga, et linna arhitektuuriline väljanägemine pole väärt ohvreid, mida Varssavi on pidanud tooma."

Bielecki möönab, et vabaturg ei paku lahendusi linnaplaneerimisel.

Kommunistliku ajaloo müsteerium

"Kas usute, et vabas maailmas elanutel on suurem moraalne kohustus aidata neid, kes elasid totalitaarses ühiskonnas?" küsib keegi noormees. "Jah, kuid see ei võta vastutust neilt, kes on elanud totalitaarses ühiskonnas. Oleme oma uskumuste orjad," kostab Bielecki.

Hämaras kinosaalis tekitab elevust ekraanil näidatav Stalini pea, mis vedeleb Soclandi alumise korruse aatriumi põrandal. Ülal on näha klaasile pidama jäänud Stalini käsi, mis osutab kuhugi allapoole, otsekui põrgusse.

Keegi küsibki, kas Stalini pea niimoodi kujutamine pole liialt julm. "Türannid on alati igal pool maha võetud. Kui Saddam Hussein maha võeti, öeldi, et see oli ebainimlik. Ma naersin," räägib Bielecki.

"Miks ikkagi teha Socland kultuuri- ja teaduspaleesse?" pärib keegi saalist. "Muuseumi koht siin on hea, tegelemaks kommunismiga rahvusvaheliselt. Küsimus on kombineeritud mudelis. Kommunistliku ajaloo müsteerium peitubki selles, et kuni olid sees, ei saanud aru, et midagi võis toimuda teisiti. Kui hirm kadus, hakkas vabadusiha tegema oma tööd," meenutab Bielecki.

Muide, Poola arhitekti ja poliitiku arvates polnud kommunism üldse punane, pigem hall ja pruun.

"Kas peaks olema monument kapitalismi ohvritele, et oleks õiglane?" küsib tudeng USAst. "Teie lähenemine on naiivne, kuna keegi ei pea kapitalismi ideaalseks. Asi on valikutes. Kommunistlikus ühiskonnas valikut polnud, küll oli kapitalistlikus," leiab Bielecki.

Kohtumise lõppedes tahan Bieleckit tänada, kuigi eriti noorte ilmetest on näha, et see, kellel pole totalitaarses ühiskonnas elamise kogemust, ei saa ikkagi paljust aru.

Tutvustan ennast Bieleckile, kelle silmad löövad särama: "Oo, tugev Eesti keha. Kas teil ei ole juhuslikult mõnda Stalinit üle? Vaja oleks vähemalt 15 meetri kõrgust."

Pillan vastuseks, et sellist jurakat meil vist tõesti ei leidu. "Kahju. Ma armastan teie Lasnamäed," muigab Bielecki lahkumisel.

Väljas kuldavad loojuva õhtupäikese kiired Stalini kingitust vennalikule Poola rahvale.