Vahipataljoni ajateenijad täidavad kõige muu kõrval lisaülesandena presidendi kaardiväe kohustusi. Seistakse tunnimehena Kadrioru lossi uksel, osaletakse tähtsate külaliste vastuvõttudel auavaldajana ja mälestatakse lahkunud kaitseväelasi nende viimse teekonna algul.
Kadrioru lossi eest läbi jalutanud inimesed on vahest märganud sealse peaukse kõrval seismas kaht sõdurit.
Ühel päeval on nad mereväe-, teisel maaväe-, kolmandal hoopis õhuväe vormis. Tegu pole otse merelt või õhust saabunud meestega.
Kõik nad on pärit vahipataljonist. Ainult vorm on vastavalt ilmale ja eelistusele erinev.
Kadriorus on aukompanii ülesanne lossi turvamine (nii palju kui kaks meest seda teha suudavad) ja auandmine kõrgetele külalistele.
Kadrioru toimkond on iseenesest päris väsitav, samal ajal väga hea vaheldus tavaelule.
Vahetus algab pärast kella 19, kui esimene paar ukse ette saadetakse.
Korraga seistakse postil kaks tundi. Nende 120 minuti jooksul on õigus liigutada vaid iga veerand tunni tagant väikest ringkäiku tehes. Oma kogemuste põhjal võib aga öelda, et need 15 minutit lähevad linnutiivul. Väga aeglase linnu tiivul.
Nii rahulikult vahelduvaid minuteid polnud ma varem kohanud. Selja taga tiksuvast väikesest kellast kostvad sekundilöögid aina venivad …
Kuna postil rääkida ei tohi, kuuluvad tegevuste valikusse silmanurgast möödujate piilumine, oma mõtete mõtlemine ja kõiksugu laulude peas läbilaulmine.
Kokku peab iga mees 24tunnise vahetuse kestel postil seisma kaheksa tundi. Selle ajaga jõuab kenasti terve elu läbi mõelda ja uuele ringile minna. Laulude laulmisega on suhteliselt halvasti, kuna ajateenistuses veedetud perioodil muusikat eriti kuulata ei saa, seega kipuvad sõnad ununema.
Ning möödujate vaatamine – see on päevase aja rõõm. Öösel 24-2 trepil seistes silmasin isiklikult vaid üht purjus vanameest ja (kainet) hiirt, kes maja eest läbi vudis. Suurem osa energiast kulus meelelahutuse asemel hoopis mitte magamajäämisele.
Ülejäänud 16 tundi, mil postil olema ei pea, jaguneb kaheks. Pärast trepilt tuppa saamist on ette nähtud kaks tundi uneaega.
Tegelikkuses saab sellest ajast magada heal juhul umbes tunni. Ülejäänud ajaga tuleb esmalt relv tühjaks laadida (kasutusel on lahingmoon), tuppa jõuda, hambad pesta, linad voodisse panna ja üritada magama jääda.
Ärgata tuleb umbes 20 minutit enne kahetunnise perioodi lõppu, et voodi korda teha ning vorm selga panna. Isiklikult sain kogu 24tunnise vahetuse jooksul magada ligi kaks tundi.
Seejärel algab uus kahetunnine tsükkel – siseruumides valvel olemine. Tegu on meeldivaima tegevusega Kadriorus.
Aeg möödub lebotades diivanil ja teleri ees vorstisaia süües. Asja eesmärk on vajadusel olla valmis trepil olijatele appi tõttama ning lisavägesid kutsuma.
Kuna aga enamasti suuri probleeme ei teki, möödub aeg mõnusalt puhates ja süües. Kahe tunni möödudes minnakse jälle trepile oma territooriumi valvama.
Nüüd, ehkki teades, et trepil seisavad tavalised ajateenijad, ei maksa kohe sinna nalja tegema minna.
Kohta valvavad nii kaamerad kui politsei ja sigadusega hakkama saades karistuseta ei pääse. Samuti ei maksa trepile jalutama/pildistama minna.
Esimesele astmele astudes annab tunnimees hoiatuse „Stopp, tagasi!“. Teisel astmel kuulete fraasi „Stopp, tulistan!“. Järgnevad juba relva vinnastamine, hoiatuslask ja vajadusel enda ning posti kaitsmine.
Relva tääk on terav, kaba kõva ja kuul kiire. Ehk ükski variant pole väga tervislik.
Peale Kadrioru käivad vahipataljoni ajateenijad võõrkülalisi vastu võtmas ja matusetseremooniatel lahkunule au avaldamas.
Meie teenistusperioodil pole välisriikide esindajatele seni vaja olnud vastu minna, küll sai kahe Afganistanis hukkunud kaitseväelase ärasaatmistseremoonial käidud. See ülesanne oli palju kurvem kui Kadriorus seismine.
Kaarli kiriku ees rivis seistes ja sarkasid oodates oli kõik korras. Meestel oli relvahaaramisliigutus selge ning kõik tundus lihtne.
Kandjad hakkasid uksest sarkadega väljuma, mehed haarasid relvad auandmisasendisse, kõik tundus korras olevat. Ja siis läks asi kurvaks.
Auvahtkonna eest möödusid nii lahkunud, Eesti tipp-poliitikud kui omaksed. Kogu hoones olnud kurbus kandus sõduritelegi.
Pärast tseremooniat kasarmusse sõites valitses autos vaikus. Pataljoni jõudeski polnud sõdurid väga jutukad. Ju mõjus kurbus rusuvalt. Nii mõnegi mehe näost paistis nukrus, justkui oleks mõni omadest lahkunud. Kaudselt ju nii oligi.
Auvahtkonnas käimine annab ajateenistusele väga palju juurde. Õnneks ei esine eelkirjeldatud kurbi sündmusi tihti, samal ajal kaotab presidendilossi valvamine igapäevarutiini.
Pidev tsiviilisikute nägemine ja tavalisest õhkkonnast väljasaamine mõjuvad ülivärskendavalt.
Teadmine, et säärane võimalus on vaid vahipataljoni ajateenijatel, ei tekita riiki teenima tulles mingit emotsiooni. Siin olles on aga kohe teine tera.