Annely Akkermann: Raskest olukorrast toob välja vaimsus

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Isamaa ja Res Publica Liidu Pärnu linnapeakandidaat Annely Akkermann.

FOTO: URMAS LUIK/PRNPM/EMF

Eestlastel on kõnekäänd “sind ootavad raskused, pane vaim valmis”. Just vaimsust ei tohi rasketel aegadel kaotada. Pärnulane olla peab olema väärikas. Eneseväärikus ei lase rasketel aegadel käega lüüa ja loob paremat tulevikku. Tuleb säilitada tasakaalukus ja seada selged sihid raskustest üle saamiseks.


Sihtide seadmiseks tuleb analüüsida minevikku, vaadata üle kasutada olevad ressursid, proovida kirjeldada tulevikku ja töötada välja tegevuskava paremasse tulevikku jõudmiseks. Minevikku on vaja analüüsida, et õppida edusammudest ja vigadest. Ilmaasjata ei öelda: kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta. Selget sihti silme ees omamata teele asuda ei saa. Pärnu linna puhul on kõige üldisem siht – Pärnu peab saama parimaks linnaks Eestis, kus elada ja töötada.



Pärnu peab kujunema linnarahvale heaks elukeskkonnaks, seda saab teha läbipaistva ja huvigruppe kaasava juhtimise kaudu. Tähelepanuta ei tohi jääda lapsed, eakad ega töötud. Igale lapsele tuleb tagada lasteaia- ja põhikoolikoht kodu lähedal. Töötutele avalike tööde korraldamise kaudu saab rajada puhkealasid elamupiirkondadesse, korrastada parke, jõekaldaid, kõnniteid ja linna haljastust.



Linna ruumiliselt planeerides tuleb silmas pidada kogu linna kaarti ja lahendada terviklikult terveid piirkondi ning hallata linna sidemeid lähivaldadega.



Pärnus peab olema häid töökohti pakkuvaid ettevõtteid, mis täidaksid linnaelanike rahakotti ja linnakassat.



Pärnus peab olema säästlik elada, inimestel peab olema võimalus ohutult jalgrattaga liigelda, vajadusel tasuta autot parkida ja ühissõidukit kasutada. Pärnus peab olema tervislik elada, linnas peab olema puhkealasid sportimiseks ja vaba aja veetmiseks.



Piinlik on sellest juba rääkida, sest tegu on nii elementaarse asjaga – linna eelarve tuleb saada tasakaalu. Kuigi kaua ei saa elada laenude arvel. Pärnu linna puhul saab laenude arvel elamise aeg täis selle aasta detsembris, kui linnakassas ei ole enam raha esmaste kulude katmiseks. Jätkusuutliku linnaeelarve ideaalsed proportsioonid võiksid olla järgmised: 80 protsenti jooksvad tegevuskulud ja toetused teistele, 5 protsenti reservid, 5 protsenti laenude tagasimaksed, 10 protsenti investeeringud.



2010. aasta jooksul seisab linn vajaduse ees oma jooksvaid kulusid otsustavalt kärpida. On üsna selge, et praegustes tööpuuduse tingimustes sotsiaalkulusid kärpida ei saa. Töötute inimeste ja nende perede esmane toimetulek tuleb igal juhul tagada. Haridus-, spordi- ja kultuurikulude kärbe peaks jääma minimaalseks – 5 protsenti. Kuidas muidu edeneksid tulevikus linna majandus ja maine?



Suurima kärpe, minimaalselt 25 protsenti, peavad välja kannatama juhtimiskulud, selleks on vaja kindlasti lõpetada 13. palga väljamaksmine, vähendada linna juhtkonna palku ligi 25 protsenti ja koondada ligikaudu 20 protsenti töötajatest. Sellised kärpemahud nõuavad linnavalitsuse struktuuriüksuste ümberkorraldamist. Siiski peab linn funktsioneerima kvaliteetselt. Tihti saab samu töid teha targemini, efektiivsemalt ja ratsionaalsemalt. Selliseid võimalusi tuleb otsida ja olen kindel, neid leidub.



Kõige suurem majandussektor linnas on puhkemajandus, mille jaoks on omakorda väga oluline linna maine ja tuntus. Kui turistid puhkuseplaane tehes mõtlevad, kuhu minna puhkama, langeb valik sihtkohale, mis on teada-tuntud positiivselt intrigeeriva mainega.



Pärnu oli 1990. esimeses pooles kuulus kui saja baariga väikeettevõtluse kants. Veel kümme aastat tagasi tunti Pärnut kui nooblit suvepealinna ja meie mainet kujundasid kõrgetasemelised kultuurisündmused. Nüüdseks on viimasel kümnendil võimul olnud linnavalitsused linna maine piinlikult halvaks muutnud.



Praegu tuntakse Pärnut kui “peksupealinna” ja “Mart Viisitamme linna”. Linnapea Viisitamme nimest on saanud omadussõna, mis tähendab ebaõnnestumist linnajuhtimisel. Praegune linnavalitsus on pälvinud tähelepanu oma väga suurte kulutustega reklaamikampaaniatele ja avalikele suhetele. Ometi tulemusteta, linna maine on halvem kui kunagi varem.



Kui avalikele suhetele kulutatud raha oleks kasutatud kultuuri- ja spordisündmuste toetamiseks, võinuks tulemus olla palju parem. Linna mainet ja tuntust kujundada, puhkemajandust elavdada ja elukeskkonda mitmekesistada saab hästi planeeritud ja eelarvest toetatud sündmuste kalendri kaudu.



Kõigepealt tuleb taastada pärnulase eneseusk ja -väärikus ning linna vaimsus. Kui saame ise endast lugu pidada, endale hea elukeskkonna luua, taastub peagi noobli kuurortlinna ja aktiivse ettevõtluskeskkonna maine.



Riigi ja omavalitsuse edenemist mõjutab enim maksulaekumine, seetõttu on võtmetähendusega ettevõtluse toetamine ja uute töökohtade loomine. Jätkusuutliku ettevõtluse saavutamiseks tuleb arendada välja ettevõtluskobaraid, kus ühiselt saavad tegutseda ja välisturgudele pürgida nii väikesed kui suured.



Ettevõtluskobarad ei teki tühjale kohale, tuleb arvesse võtta looduslikke eeldusi ja ressursse, olemasolevaid teadmisi ning traditsioone. Pärnu looduslikud eeldused on asukoht mere ääres ja suured turbavarud üsna linna lähedal. Pärnu klassika – puhkemajandus – ei välista mööbli-, tekstiili- ja metallitööstust (miks ei võiks tootearendus olla suunatud hotellidele ja restoranidele?), transpordimajandust (mille ankur on sadam) ja kalatööstust (mille tooraineks võiks kala juurde kasvatada).



Pärnul on eeldused ja võimalused, et saada parimaks kohaks, kus elada ja töötada. Pärnus jätkub ideid ja inimesi, heas mõttes paadunud maailmaparandajaid, kelle vaim iial ei murdu, vaid tsiteerides Eesti ajaloo üht suurimat idealisti Juhan Liivi, “ta liigub, loob ja lehvitab ning kauneid radasid rajab”.

Tagasi üles