/nginx/o/2009/10/08/246903t1h9434.jpg)
Praegusel võimalusterohkel, ent keerulisel ajal tuleb üha rohkem mõelda sellele, kuidas eristuda, silma jääda, köita, tugevdada sidet kogukonnaga. Maakonnamuuseumid peaksid senisest rohkem saama tegelda oma sisuga, sest Euroopa Liidu tõukefondide toetused ei piirdu uute majadega, sisuline tegevuski peab arenema.
15 maakonnamuuseumi, sealhulgas Pärnu muuseum, tulid siseministeeriumi haldusalast kultuuriministeeriumi valitsemisalasse eelmise aasta alguses, see on andnud võimaluse nende tegevust varasemast vahetumalt jälgida ja analüüsida.
2004. aastast, mil avanesid ELi tõukefondid, on toimunud tunnustamisväärselt kiire areng muuseumide infrastruktuuri väljaarendamisel. Selleks, et see võimalik oleks, tuli senist kitsast fookust laiendada. Enam ei saanud muuseum keskenduda vaid pärandi kogumisele, uurimisele ega säilitamisele. Uuteks märksõnadeks said piirkondade tasakaalustatud areng, toimiv kogukond, kultuuriturism ja konkurentsivõime.
ELi tõukefondide raha kasutuselevõtt on näidanud, et vajame muuseumidesse juurde spetsialiste: pedagooge, programmijuhte, peale nende arendus- või turundusinimesi. Riigieelarve on aga 2008. aasta esimese kinnitatud eelarvega võrreldes vähenenud 2010. aastaks 20 protsenti.
Maakonnamuuseumid on kahtlemata igaüks oma nägu, kandmas ja toetamas konkreetse piirkonna identiteeti. Samal ajal on neil kui maakondlikel keskmuuseumidel täita väga oluline roll museoloogilise kompetentsikeskusena. Siinkohal tuleb küsida: kas kärbete tõttu saame tagada ühtlase taseme kõikides maakonnamuuseumides nende funktsioonide täitmisel?
On selge, et senise süsteemiga jätkata ei saa. Aga kuidas siis edasi minna? Variandina on kõneks olnud idee teha maakonnamuuseumidest sihtasutused.
Sihtasutuste moodustamisel ei taga riik eraõiguslikele institutsioonidele ELi tõukefondide projektide omafinantseerimist samal moel, kui riigiasutustele kindlustatakse kaasrahastamise osa. Samuti ei suudetaks koordineerida kõikide sihtasutuste koostööd ega tegevust. Pealegi on valitsus võtnud väga ettevaatliku, et mitte öelda üleriigilise eitava positsiooni uute riigi sihtasutuste moodustamiseks.
Teine mõte: annaks maakonnamuuseumide haldamise üle kohalikele omavalitsustele? On küsitav, kas kohalikud omavalitsused suudaksid healgi ajal küllaldaselt panustada muuseumide arendamisse lisaraha, raskest ajast rääkimata. Isegi kui mõnel juhul oleks soov ja võimekus olemas, tähendaks osa maakonnamuuseumide kuulumine riigi, teiste aga kohalike omavalitsuste juhtimise alla ühistegevuse koordineerimise keerukust ja probleeme ühtse taseme tagamisel kompetentsikeskustena.
Kuigi maakonnamuuseumid on tihedasti seotud selle paigaga, kus nad asuvad, täidavad nad praegu selgelt maakonna keskmuuseumi ülesandeidki. Seda poleks võimalik tagada kohaliku omavalitsuse hallatava asutusena.
Kolmandaks on pakutud maakonnamuuseumide liitmist väiksemate kogumitena geograafilisel põhimõttel või sidumist mõne keskmuuseumiga. Selle variandi puhul ei suudetaks paraku vähendada lõhesid muuseumide taseme vahel. Keeruline oleks tagada maakonnamuuseumide kui piirkondlike kompetentsikeskuste koostööd, kui muuseumide omanikering on sedavõrd kirev. Pealegi muutuks selle variandi puhul osa muuseume mõne keskmuuseumi teemafiliaaliks ja maakondlik museoloogiline arendustegevus jääks tagaplaanile.
Olukorda analüüsides jõudis kultuuriministeerium tõdemuseni, et kõige otstarbekam variant on jõud koondada ja luua Eesti muuseumimaastikule tugev tegija, otsustusprotsessides kaasarääkija, ühtne hääl ja võimas mootor - kõiki maakonnamuuseume ühendav liitmuuseum.
Mõistagi pole siinkohal juttu maakonnamuuseumide sulgemisest või tähtsuse kahandamisest, sest eesmärk on muuta maakonnamuuseumid senisest enam kohaliku kultuurielu keskuseks. Loomulikult on nad seda praegugi, kuid küsimus on haardes, mida muuseum saab endale lubada.
Muuseumi sisuküsimuste kõrvalt ei jätku paljudel jõudu ega kompetentsi tegelda kõige sellega, mis aitaks neil olla senisest nähtavam-kuuldavam.
Kõnealuse idee järgi ühendaks selle liitmuuseumiga oma jõud Eesti vabaõhumuuseumgi, mis panustaks organisatsiooni oma turundus- ja arenduskompetentsi, aga ka maa-arhitektuuri sisuliste teemadega, mis praegu on kõik vabaõhumuuseumi rahaga kaetud. Samuti panustaks kultuuriministeerium uue liitmuuseumi arendustegevusse.
Ma mõistan muuseumide liitmisega seotud kartusi, mida võimendab praeguse elu heitlikkus. Seepärast tahan rõhutada: me ei näe ette ühegi muuseumi kaotamist, pigem vastupidi: tahame nende positsiooni tugevdada, sest uus ühendus tooks muuseumide arengusuunad ja vajadused senisest terviklikumalt esile.
Meie lähinädalate eesmärk on kohtuda kõigi muuseumide töötajatega, tutvustada plaani ning kuulata ja veel kord kuulata. Tutvustame mõtet maavanematele ja kohalike omavalitsuste juhtidelegi, et selgitada otsuste tagamaid ning arvestada nende kommentaaridega.
Soovime novembri alguseks tuua välja liitmuuseumi põhikontseptsiooni. Miks nii kiiresti? Praegu on olukord riigis väga kiiresti muutunud, sel aastal on olnud kaks lisaeelarvet. Me ei soovi, et tegevusetuse tõttu satume seisu, kus pöördelistel hetkedel on liiga hilja midagi ette võtta. Riik hoiab jätkuvalt oma asutusi.
Lähem info maakonnamuuseumide ühendamise idee kohta on kultuuriministeeriumi koduleheküljel
.