:format(webp)/nginx/o/2016/07/25/5657923t1hab6d.jpg)
/nginx/o/2009/03/25/153344t1hd753.jpg)
Praegu erakondade seas suuruselt teine, üle 9000 liikmega Rahvaliit on olnud pärast eelmisi riigikogu valimisi avalikkusele vaata et peksukott ja jalamatt, seda eeskätt oma üle-eelmise jõulis-atraktiivse esimehe ei kuhugi jõudvate kohtuprotsesside tõttu.
Meie eksistentsiaalseks "süüks" moodustamisest alates mõeldakse konkurenterakondade, ühelt poolt parteilastest üliisamaalaste ja teisalt kunagiste karjäärikommunistide initsieerituna, et tegemist olevat kolhoosiesimeeste-ärastajate ja üleüldse kolhoosnike (mõistagi on nood isemõtlejatest punasemad) erakonnaga.
Muuseas, aasta tagasi saime vanade aegade meenutamiseks kokku Pärnumaa veel elavad majandijuhid, üle 40 mehe. Mälestasime Edgar Keevallikut, Värdi Ernitsat, Mihkel Kallastet ja teisi kunagisi kolleege. Teab mis patukotte me enda hulgas ei täheldanud. Küll oli seal teadmist, elukogemust, inimlikkust ja väärikust, mis kindlasti ei vääri sõimu, vaid tundmist-mäletamist.
Eeskujuks praegustele ettevõtjatele ja suurte töökollektiivide juhtidele. Te ei usu? Vaadake näiteks Ilmar Teevetit, meist üht viimast tegevpõllumeest.
RL on väärika ja asendamatu missiooniga ühtlasimalt üleriigiline rahvapartei, ainuke regionaalerakond. Meie tegevus VIII ja X riigikogus ja vastavates valitsusliitudes ning - mis niisama tähtis - kõigil taasiseseisvumise aastatel kohalikes omavalitsustes on olnud kaalukas ja tulemuslik. Meie auesimees Arnold Rüütel on rahva silmis siiani ülikõrge reitinguga president.
On tõsiasi, et RLi maine on tugevasti räsitud ja valimiste otseresultaat - 1,9 protsenti valijate häältest - ei rahulda. Samal ajal on tõsi, et meie reaalne esindatus uuteski volikogudes (mõistagi eeskätt valdades) on ikkagi parem kui ühelgi ülejäänud erakonnal. Vaieldamatult tunneme uhkust Tartu linna ja Karin Jaansoni positsiooni üle. Just meie reaalse positsiooni, mitte 1,9 protsendi pärast on vallandatud RLi lammutamise sabat.
Kolmeaastane ajakirjandus- ja konkureerivate parteide kannibalism pole suutnud RLi ridu peaaegu üldse kahjustada. Tuua võib vaid mõne halenaljaka näite neist, kes paremaid jahimaid nuusutanult on üle meelitatud ning seejärel ülehüppaja õiglase, nullimehe koha leidnud.
Kahju on näiteks Pensionäride ja Perede Erakonna asutajajuhist, selle väärika erakonna RLi toojast ja RLi eelmise fraktsiooni liikmest Elmar Truust, kes oma elutööle sülitamise järel nüüd Keskerakonna tagaridades noogutamas.
Pärnumaal on meil ainult paar olulise positsiooniga lahkunut - Cardo Remmel ja Vello Tiidermann, kellel ei peaks olema põhjust rahvaliitlasena tehtut häbeneda.
Rahvaliidu missiooniinimesed kõikjal Eesti valdades ja linnades (eakad ja noored, eeskätt aga üle 100 omavalitsusjuhi) pole seni kuhugi hüpanud ega usutavasti kavatse seda teha edaspidigi.
Lähenevad erakonna volikogu istung ja maakonnakonverentsid, detsembris toimub kongress. Mida teha, et meie missioon ega võimalused seda täita ei kaoks? Aasta-kaks tagasi arutasime, kas jätkata üksi või otsida liitlasi. Otsustasime jätkata üksinda.
Liitlaste otsingutel oleme juba 2005. aastal pidanud konsultatsioone siis Keskerakonnast demokraatia puudumise tõttu lahkunud kaheksa eksministri ja SDE juhtidega. Sama aasta RLi kongressil oli üks põhiteemasid soov alustada Eesti sotsiaalselt mõtlevate ja demokraatlike jõudude ühendamist. Tol korral asjast asja ei saanud.
Üks variante ongi taasalustada konsultatsioone. Mõistagi ainult pariteetsetel alustel ning meie regionaalse, sotsiaalse ja säästva arengu programmi "Hooliv Eesti" elluviimiseks. Tehes esialgu ettepaneku vastavateks konsultatsioonideks sotsidele ja rohelistele. Juhul kui keegi neist räägib minevikutaagast, siis miks mitte: meil on rohkem saavutusi, raudtee-, rublamüügi- ja muud taaka teistel.
Kui nimetatud erakonnad seda ei soovi või arvavad ennast selles protsessis suuremaks Peetriks, asjast asja ei saa.
Teine variant on liituda Keskerakonnaga ehk sisuliselt astuda üle sellenimelisse erakonda, nagu nemad meile praegu pakuvad. Imetledes Eesti suurimat Juhti, parimat poliittaktikut ja tema võimet siduda endaga venekeelne elanikkond, ei soovi demokraadist ja mõistlikust rahvuslasest rahvaliitlane minu arvates kindlasti keskerakondlaseks hakata.
Kolmas ehk põhivariant on jätkata üksi. Siin on meil vaja vastata vähemasti põhiküsimustele. Esiteks, kas Eesti vajab meid, praegu ainukest regionaalerakonda? Kas sellele annavad selgesõnalise jah-vastuse meie liikmetest omavalitsusjuhid ja volikogude liikmed, vähemasti valdav osa neist? Kas nad julgevad seda praeguse võimukoalitsiooni jaga-ja-valitse-olukorras välja öelda?
Kas samasuguse vastuse annavad meie liikmetest ettevõtjad, sealhulgas põllumehed, koolmeistrid, kultuuri- ja sotsiaaltöötajad, tuhanded eakad? Muide, meie võimas noorteorganisatsioon on juba jaatanud!
Kuna RLi-suuruse erakonna ülalpidamine maksab rea-aastal mitu miljonit krooni ja valimiste aastal kaks korda rohkem, siis kui suure liikmemaksuga on nõus meie liikmeskond? Riigikogu liikme kohta eraldatakse praegu igale erakonnale teatavasti kolmveerand miljonit krooni. Kuna pensioniealistelt ja tudengitelt me liikmemaksu taotleda ei saa, peaks liikmemaks aastas sissetulekust olenevalt varieeruma mõnekümnest tuhandest riigikogu liikmelt mõnesaja kroonini keskmisepalgalistelt.
Eestis ei teki usaldusväärset esindusdemokraatiat ega parlamenti seni, kuni valitseb kõlvatu erakondade rahastamise-annetuste süsteem omale kasuliku poliitika tellimiseks. Kui selle üle kohut mõista, peaks süüdlaste pink algama Edgari, Andruse ja Mardiga.
Rahvaliit kavatseb neid küsimusi rahulikult arutada ennekõike maakonnajuhatustes ja konverentsidel ning RLi volikogus. Tark ei torma!