Ühiskonna hoiak minevikuväärtuste suhtes dikteerib suurel määral selle, kui rohkelt on linnal positiivset ja kvalitatiivset arengupotentsiaali lähitulevikus. Pärnus on avaliku huvi ja väärtushinnangute analüüsi väga hea indikaator muinsuskaitseala ja ehitusmälestised. Neis kajastub eredalt kohalik sotsiaal-kultuuriline, majanduslik ja poliitiline kontekst.
Tänapäeval on Pärnu ajaloolisest linnaruumist leviv vaimsus paraku tugevalt kreenis majanduslike ambitsioonide realiseerimise poole. Oma osa on selles ehitusbuumi aastatel, mis keskendusid liialt tarbimisväärtusele ja lõid uushoonestusest ettekujutuse kui hõlptulust, mille arvel vana ja väärikas taanduma pidi.
Majanduslikule kasumile orienteeritud mõtteviisi imbumine ajaloolisse väärtarhitektuuri on muutnud selle lihtlabaseks turukaubaks, mille puhul olulisim on ruutmeetrite arv ja hoone/krundi asukoht. Et vanad hooned vajavad sageli investeeringuid, mis ärilist kasumit kohe ei tooda, prevaleerib teatud ringkondades suhtumine muinsuskaitsesse kui linna arengut ja ettevõtlust pidurdavasse nähtusesse.
Kultuuripärandisse panustamise asemel ollakse ajaloolisest arhitektuurist vabanemise nimel valmis kõikvõimalikeks avantüürideks. Huvitav on jälgida Pärnu kinnisvarakuulutusi. Kui Tallinnas ja Tartus on tugev argument hoone paiknemine ehituspiirangutega miljööväärtuslikul alal, siis Pärnus püütakse müügiedu saavutamiseks muinsuskaitsesse puutuv maha salata või seda lausa eitada.
Näiteks märgitakse populaarses kinnisvaraportaalis Mere puiesteel müügis oleva maja kohta, et ehitustöödeks puuduvad muinsuskaitselised piirangud. Ometi asub Mere puiestee keset vanalinna ja kuurordi muinsuskaitseala, kus ehitustöid on nõutav teostada vastavalt muinsuskaitseseadustele.
Tavainimese puhul võib sellise info edastamist pidada teadmatuseks. Kinnisvarafirma kirjapandu on aga teadlik ja kuritahtlik kliendi eksitamine. Soovimatute olukordade vältimiseks on hea nõuanne muinsuskaitse suhtes konsulteerida linna muinsuskaitsespetsialisti või muinsuskaitseameti maakonnainspektoriga.
Adekvaatse info kättesaadavusest sõltuvad elementaarsed teadmised linna muinsuskaitseliste väärtuste kohta. Pärnu muinsuskaitseala üks suuremaid miinuseid on avaliku teabe puudumine linnaruumis. Vahetu keskkond objektiga peaks olema esmane allikas, millest inimene mälestise kohta teavet saab. Riiklik arhitektuuripärandi märgistamise poliitika on limiteeritud töövahendite maksumuse ja muinsuse seisundiga.
Kehtib tingimus, et spetsiaalse märgise saavad ainult korrastatud mälestised. Sel meetodil on aga suur puudus kultuuriväärtuste võrdse kohtlemise printsiibi ja tervikliku teabe kättesaadavuse seisukohast. Arvan, et linna tugi unustuse hõlma vajunud ehituspärandi eksponeerimise nimel on hädavajalik. Rohkem positiivset tähelepanu on mälestistele alati teretulnud.
Muinsuskaitsest positiivse kuvandi loomist ja eluoluliselt vajaliku valdkonna aktseptimist võib Pärnus kõhkluseta pidada aktuaalseks küsimuseks. Praegu tuleb muret tunda muinsuskaitse hea maine pärast. Linnakodanikele näidatav hoiak muinsuskaitsest kui bürokraatlikust lõukoerast ei toimi, kuigi nii mõnigi kord võib tekkida tahtmine teadlikult kultuurivaenulikke inimesi nende oma relvadega ohjes hoida.
Üldises plaanis on jäik ja rahvakauge positsioon andnud arhitektuuripärandi säilitamisele vastupidiseid näiteid. Selle tulemusena kaob vargsi märkimisväärne hulk linna ajaloolisest rikkusest. Näen olulisena vajadust senisest tõhusama koostöö järele riigi, kodanike ja kohaliku omavalitsuse vahel. Üks väljundeid võiks olla muinsuskaitse ümarlaua loomine Pärnu linnavolikogu juurde, et ühiselt ja avalikult arutada Pärnu kõige probleemsemaid muinsuskaitse teemasid.
Majanduskriis riigis sunnib inimesi mõtlema kokkuhoiule ja säästlikule tarbimisele. Kahjuks käib Pärnus laristamine, seda eeskätt väärtehitusmaterjali tuuldeloopimise teel.
Kümmekond aastat tagasi otsiti linnas sobivat kohta ajalooliste ehitusdetailide taaskasutuskeskusele, kuid entusiastliku eestvedajata ja ruume leidmata see rajamata jäigi. Nüüd on säästva renoveerimise infokeskusel Pärnus juriidiline kehand küll olemas, kuid sel viisil, nagu see töötab ülejäänud Eesti linnades, see ei toimi.
Kolmanda sektori tuge ja nõu ajalooliste hoonete restaureerimisel ning ehitusmaterjaliga varustamisel oleks kohalikel elanikel kindlasti vaja, et remontida oma kodu heade tavade kohaselt ja mõistliku ressursiga.
Pärnus on paljud arhitektuurimälestised ja muinsuskaitsealal paiknevad ehitised eravalduses ning kasutatavad põhiliselt eluasemena. Seda üllatavam, et liiga sageli tuleb linnapildis ette olukordi, kus ajaloolisest ehituspärandist on saanud pelgalt hetke ajel tehtud investeering, mis aastaid kannatab kroonilise hooletuse all. Kodu asemel neli seina ja katuse soetanud omanik aga redutab juba pikemat aega tundmatul aadressil ning mõlgutab mõtteid, kuidas tülikast igandist vabaneda.
See kirjeldus ei ole väljamõeldis, vaid kahjuks kuurortlinna reaalsus Kuuse tänaval majades, millest üks on lausa riikliku tähtsusega kultuurimälestis. Lahendusena on omanikele välja pakutud koostööd mälestise hooldamisel, kuid ettepanekule ei ole siiani reageeritud.
Seadusega pandud kohustuste täitmata jätmise puhul on ette nähtud sanktsioonid. Iseasi, kas trahvimine päästab mälestise hoolimatuse küüsist.
Seda drastilisem on lugu Kuninga tänava arhitektuuri- ja ajaloomälestisega, mis riigivarana on tuntust kogunud üle-eestilisel näitusel "Ultima memoria" kui riiklikult väga halvasti säilitatud muinsusväärtus. Õhku rippuma jääb küsimus: kuidas ja millal kavatseb riik oma kultuurivaenulikkusele piiri panna?
Üksikobjektide kõrval on üks Pärnu murekohtadest ajaloolise väärtarhitektuuriga küllaldasel määral mittearvestamine linna ruumilise arengu planeerimisel. Linnakeskkonna kujundamine eeldab elementaarseid teadmisi koha ajaloost ja muinsuskaitselistest väärtustest.
Looduslik-kultuurilise konteksti ja muinsustingimustega arvestamine on aabitsatarkus, millest muinsuskaitsealal ehitisi püstitades lähtuda. Paraku kipub olukord sageli olema vastupidine. Kesklinna ja ranna alal valitseb pidev linnaruumi üleekspluateerimise oht: muinsustingimustest on kujunenud lehmakauplemine.
Näiteks nõutakse gentrifikatsiooni (slummi muutumine elurajooniks) sildi all nelja- kuni viiekorruselist majalahmakat madala ja homogeense puithoonestusega alale ettekäändega, et see ongi üldsuse nõudlus progressiivsema linnaruumi järele.
Muinsuskaitseliste väärtuste marginaalseks pidamist territoriaalplaneerimises kinnitab 2009. aasta mais valminud riigikontrolli auruanne "Detailplaneeringute koostamise korraldusest valdades ja linnades", kus ühena auditeeritavatest osales Pärnu linn.
Auditis märgitakse, et detailplaneeringutes on hinnatud kavandatud linnaruumiliste muutuste mõju kitsalt looduskaitse aspektidest. Tsiteerin: "Keskkonnamõjude hindamine sotsiaal-majanduslikest ja kultuuripärandi seisukohast aga peaaegu puudub, kuigi osa detailplaneeringute iseloom nõuab rohkem panustamist just sotsiaal-kultuurilisele keskkonnale."
Siinkohal toob aruanne põhjusteks harjumuse ja teadmatuse, mille tulemusena sotsiaal-majanduslikud ja kultuuripärandit puudutavad aspektid jäävad tagaplaanile.
Üks põhjustest, miks Pärnu linnapildis kohtab tasakaalu puudumist ajaloolise ehituspärandi ja uushoonestuse vahel, on muinsuskaitselise arengustrateegia puudumine. Selle väljatöötamist võiks pidada lähiaastate prioriteediks.
Eelarvamusele vastupidiselt ei ole muinsuskaitsealal uushoonestuse püstitamine keelatud. Kuid Pärnus teeb planeerimise raskeks asjaolu, et seni puudub analüüs ja alusmaterjal ehk muinsuskaitseala arengukava, milles nähakse ette perspektiivsed ehitusalad nii äripindade kui elamute tekkeks, aga ka terviklik visioon ranna piirkonna säästvaks toimimiseks.
Samal ajal on kohaliku omavalitsuse ülesanne tagada linna tasakaalustatud ja keskkonna eri tahke arvesse võttev ruumiline areng. Peagi võimule tuleva linnavalitsuse hoiakutest kultuuriväärtuste suhtes sõltub Pärnu vanalinna ja kuurordi muinsuskaitseala edasine käekäik.
Valdkonnale lisab Pärnus prioriteetsust fakt, et siinse muinsuskaitseala näitel on tegemist Eestis pindalalt suurima ja pretsedendina kolmeks eriilmeliseks tsooniks jagatud unikaalse linnaruumiga. Ligi kolmandiku linna territooriumist hõlmava riikliku tähtsusega piirkonna aktuaalsete küsimuste eiramine poleks kuritegu ainult seaduse tähenduses, vaid ohustaks Pärnu omapära säilimist.
Seega on planeerimisotsuseid vastu võtvatel ametnikel ja volikogusse pääsenud poliitikutel viimane aeg kujundada oma seisukoht muinsuskaitse asjus, et mitte olla osaline linna unikaalse ehituspärandi allakäigus.
Kvalitatiivne hüpe paremuse poole on võimalik, kui muinsuskaitsealas ei nähta pelgalt riigi kehtestatud kohustustekoormat, vaid ühtlasi tunnustust unikaalse linnakeskkonna säilitamise eest. Muinsuskaitseala eesmärk on tagada linnakodanikule õigus elada või viibida arhitektuurselt kõrgekvaliteedilises linnaruumis ning pakkuda turvatunnet miljööd risustavate monstrumehitiste rajamise eest.
Ajalooline väärtarhitektuur on sageli turismimagnet. Siinne muinsuskaitseala väärtustab ja püüab parimal viisil säilitada kuurordielu linnaruumilisi kihistusi ja eredamaid arhitektuurinäiteid.
Seega on muinsuskaitseliste väärtuste hoid Pärnus oluline nii linnaelanike igapäevase heaolu kui turismi elavdamise nimel. Kuigi otseselt ei ole arvutatud, kui palju teenib linn nägusa ja korrastatud ajaloolise ehituspärandi säilitamise eest, on seda kaudselt võimalik teha eelkõige elanike ja linnakülaliste arvu kasvu järgi.
Vastvalitud rahvaesindajate soovid panustada linna turundamisele turistide meelitamiseks ja taastada kuurordi 1930. aastate aegne hiilgus annavad lootust, et Pärnu muinsusväärtusi hakatakse eksponeerima senisest paremini.
Praegu võlgneme suures osas tänu paljudele tublidele linnakodanikele, kes linnaruumi on aastakümneid panustanud peamiselt omavahenditest. Kaks viimast aastat edukalt toiminud restaureerimistoetuste jagamise lõpetas järsult linna sattumine majanduskriisi.
Kuigi kohalikul omavalitsusel puudub seaduslik sund mälestiste omanikke rahaliselt toetada, on linna moraalne kohus kindlustada, et järgnevatel aastatel poleks muinsuskaitse valdkond linnaeelarves lausa nullseisus.
Sellest võidavad nii Pärnu linn, siinsed elanikud kui külalised ning tööd ja leiba jätkub ehitusettevõtetelegi. Ettevõtluse toetamine ja arendamine oli üks hiljutistest poliitilistest valimislubadustest.