Isa, keda oodatakse koju pikisilmi

Rain (vasakult), Karmel, Karl ja Heldi Jano ootavad tuleva aasta märsis perele poja näol lisa. Karlil on väikevennale nimevariandidki välja mõeldud. Foto: Urmas Luik

Viiene Karl ja peagi kolmeseks saav Karmel ootavad igal nädalavahetusel pikisilmi koju pealinnast töölt saabuvat isa, tormavad kellahelina peale välisuksele vastu ja tervitavad tulijat rõõmukilgetega.

Lääne kaitseringkonna viimane pataljoniülem, major Margus Rebaselt teatepulga üle võtnud sama auastmega ohvitser Rain Jano suundus Tallinnasse kaitsejõudude peastaapi tööle käesoleva aasta juulist, jättes Pärnusse abikaasa Heldi ja lasteaiaealised lapsed Karli ning Karmeli.

Jano möönab ettevaatlikult, et riigi julgeoleku heaks töötamine pole nii valikuterikas kui mõni muu valdkond ja Pärnu pataljoni kaotamise järel ei oleks kodulinnas uue ameti leidmine kõne alla tulnud. “Tahtsime perega minna hoopis Tartusse, kuid see polnud paraku võimalik,” nendib ta.

Pere jäi Pärnusse

Nii tuli teha paratamatu otsus naine ja lapsed tööpäevadeks üksi Pärnusse jätta, et igal nädalavahetusel võtta ette ligi paaritunnine sõit, et vabad päevad kodus veeta. Küsimusele, kas lihtsam poleks olnud kogu perega pealinna kolida, vastab Jano abikaasa pikalt mõtlemata, et see variant ei tulnud kaalumiselegi. Nende kodu on Pärnus ja siin tunnevad nad end mugavamalt kui Tallinnas, pealegi on Karl ja Karmel elukorraldusega harjunud, lasteaedki käe-jala juures.

Jano tunnistab, et kahe linna vahet sõitmine väsitab, kuid praegu on selline kompromiss kõigile sobiv ja loodetavasti ajutine lahendus. Kui tavaliselt jõuab ta Pärnusse töönädala lõpus, siis käesolev nädal oli erand, sest neljapäeval tähistati lasteaias isadepäeva ning Karl ja Karmel ootasid teda peole.

Ühtlasi peeti Karli viiendat sünnipäeva ja anti poisile üle pikalt oodatud autokomplekt, et sellega päev hiljem lasteaias mängida saaks.

“Karl tahtis, et talle sünnipäevaks kaardid kindlasti postiga saadetakse,” poetab Jano postkastiluuki ja näitab, et lapse soov sai täidetud: neljapäeval ootas seal poissi kaks margistatud ümbrikku, mis sugulastel posti panna paluti.

Eile hommikul tuli aga pereisal uuesti auto mootor käivitada ja minna päevaks pealinna ametikohustusi täitma.

Janode Mai tänaval asuvas ruumikas korteris on lastel oma tuba, perega koos elab üks Heldi kahest tütrest esimesest abielust, sest tuli Saaremaalt Pärnusse kooli. Kõige vanemal tütrel on juba endal beebi.

Naine ütleb, et vanemast lapsest on nädala sees palju abi, sest kui Karl või Karmel peaksid haiged olema, saab vähemalt toidupoes käia palavikus mudilasi kaasa vedamata.

Samal ajal on viiepäevane eemalolek lühike, võrreldes ajaga, kui Jano õppis magistrantuuris ja kool võttis suure osa ajast, lahusolekuid on pikemaks venitanud nädalate ja kuude pikkused komandeeringudki.

Tulemas on lisa

Tuleva aasta märtsis sünnib perre veel üks poeg, kes vanemate kinnitusel jääb viimaseks, sest 40. eluaastates võiks perelisa planeerida küll, kuid keegi peab lapsed enne vanadust suurekski kasvatama.

“Märtsile mõeldes on väike hirm, kuidas ta lapse sünniks Tallinnast kiiresti kohale jõuab ja kuidas vastsündinuga kodus esimestel nädalatel teiste laste kõrvalt hakkama saada,” mõtiskleb Heldi, kuid abikaasa lükkab kartuse kohe ümber, kinnitades, et selleks ajaks võtab ta puhkuse.

Naise sõnutsi on lähedased uudise tulevasest lapsest positiivselt vastu võtnud ja ootusärevus kimbutab vanavanemaidki.

Janode kõik lapsed on olnud oodatud ja peres kesksel kohal, nädalavahetusel kodus olev isagi seab oma plaanid nende soovide järgi.

Mees tunnistab, et vahel märkab mõne äraoldud päevaga, kuidas lapsed vahepeal suuremaks kasvanud ja arenenud on ning kellahelina peale vastu joostes oma vahepealsetest tegemistest õhinal rääkima hakkavad. Jano sõnutsi on kindel, et fonolukku avades on lapsed kellapiiksu kuuldes ukse peal kiiremini, kui tema trepile astuda jõuab.

“Kui kodus olen, püüan nad alati ise lasteaeda viia. Karlil on riietusruumis vihik, kuhu tuleb märkida ujumistunnist osavõtt ja viimasel korral läks ta ise tähtsalt selle juurde, otsis oma nime üles ja vedas suure plussmärgi, et ta on kohal,” toob isa näite lapse arengust.

Elu laste rütmis

“Mul on maailma kõige paremad lapsed,” ütleb Rain Jano, lisades, et nii arvab tõenäoliselt iga lapsevanem. Karl on iseloomult natuke nõudlikum kui õde, kuid hoiab väiksemat ja mõtleb juba uuele vennale nimesid, olles välja pakkunud nii venepärase Nikita kui kodusema Kaspari. Karmel seevastu on oma ea kohta jutukam kui vend samal ajal ja armastab palju suhelda.

Omavahel võideldakse rohkem isa tähelepanu kui mänguasjade pärast. Nii juhtubki, et sülle peavad ühel ajal mahtuma mõlemad ja telekat vaadates istub näiteks üks laps süles ja teine kukil.

“Saaremaal on meil kodu juures väike taraga ümbritsetud tiik. Suvel istusid mõlemad matkatooliga tara taga ja loopisid õnge vette, hoolimata sellest, et ma kogu aeg ütlesin, et tiigis kalu pole,” naerab isa, et üldiselt saavad lapsed hästi läbi ja armastavad palju koos tegutseda. Pärnu ja Tallinna kõrval tiirleb nende elu just Saaremaa ümber, sealses vanematekodus käiakse alati, kuid vaba aega jagub.

Janode elu keerleb suuresti laste ümber ja omaette olemiseks aega napib, sest kuskil käies on alati vähemalt üks põngerjatest kaasas.

Hiljuti pakiti nädalaks kohvrid ja sõideti Kreetale päikest otsima, jättes mudilased seniks vanaema hoolde. Vanematele oli see esimene kord viie aasta jooksul kahekesi aega veeta, kui mõni paaritunnine üritus kõrvale jätta.

“Oleksime võinud ju lastega minna, puhata nii saab, kuid nad said kenasti hakkama,” leiab pereema, et vahel tuleb iseendale aega võtta.

Isiklik eeskuju on tähtis

Janodel pole kõikvõimsat retsepti, kuidas lastest eeskujulikud inimesed kasvatada, kuid pereisa usub, et isiklik eeskuju on kõige tähtsam. Jutt veereb sellele, kuidas liialt tihti pannakse lapsi hoidma televiisor ja arvuti, et oma tegemistele pühenduda, kuid mida enam perest eemal olla, seda väärtuslikum tundub koos veedetud aeg.

“Karliga kord võtsime kella seinalt, hakkasin seierit poole tunni kaupa nihutama ja kellaaegu õpetama. Natukese aja pärast oli poisil asi selge, näitas näpuga seinale ja ütles, et kell on pool seitse,” räägib isa.

Kuidas pere elu tulevikus välja näeb, on praegu vara ennustada. Rain Jano mõlgutab mõtteid uuel aastal välismaale õppima minna ja pere kaasa võtta, kuid möönab, et vastsündinud lapse kõrvalt võib see keeruline, ent mitte võimatu olla. Kaugele ulatuvaid plaane ei tehta enne, kui aeg selleks küps.

Enne külaliste lahkumist ütleb Heldi, et abikaasale pole midagi ette heita. “Lastega tegeleb ta vahest rohkemgi kui mina, aga tal pole võimalik nendega iga päev koos olla,” kinnitab ema.