Toomas Kivimägi: Meeldivaid valikuid napib

Toomas Kivimägi. Foto: Urmas Luik

Muinasjutuline talv on pakkunud nii muret kui rõõmu. Muret seoses suurte kütte- ja lumelükkamise kuludega, ent rõõmu siiski kordades rohkem. Samasugust imet oleks vaja Pärnu linnale oma rahaasjade üleöö kordasaamiseks. Paraku sünnivad imed muinasjuttudes, looduses ja ehk veel mõnel pool, aga väga harva rahaasjades (kui just lotovõidud välja arvata).

Millise päranduse saime Pärnu eelmistelt linnavalitsejatelt? See on midagi sellist, mida ma ei soovi küll kellelegi.

Linnavalitsuse laene ja kapitalirendikohustusi on 381 miljonit krooni, koolide sihtasutuse laen 103 miljonit krooni, kokku 484 miljonit (lisandub intress). Maksmata arveid ja riigimakse oli 31. detsembri 2009 seisuga 45 miljonit. Peale selle ligi 50 miljoni krooni eest vaideid kohtus. Kuulsaim neist Esplanaadi 10, ent see pole sugugi ainus! Loodan siiski, et Pärnu linn ei pea kinni maksma Herderi ebaõnnestunud äriplaani.

Prognoositav 2010. aasta eelarve maht on 576 miljonit krooni (sealhulgas puutumatu raha: õpetajate palgad ja muud sihtotstarbelised hariduse toetused 123 miljonit, peale selle toimetulekutoetus 11,2 miljonit krooni). Seega on raha, mille üle saame koos volikoguga otsustada, 442 miljonit krooni. Kõikide juba võetud kohustuste ja riskide kogusumma on 579 miljonit krooni!

Vaid üks näide, kuidas seda tehti. Üksikisiku tulumaksu kavandati 18. detsembril 2008 vastu võetud Pärnu linna 2009. aasta eelarves 343 miljonit krooni, tegelik laekumine oli 276 miljonit (miinus 67 miljonit). Laekumisi õiguste müügist (linnavara jm müük) plaaniti 30 miljonit krooni, laekumine oli kaheksa miljonit (miinus 22 miljonit). “Õhku” kokku 89 miljonit krooni! See kõik oli kuludega kaetud.

Vähe veel: tulude kunstlik kasvatamine võimaldas võtta veel laenu. Ja seda tehti maksimaalselt. Täielik …! On uskumatu, mida demokraatia sildi varjus võib korraldada. Just selline oli praeguse linnavalitsuse ja valusate otsuste stardiplatvorm.

Ent isegi sellisest olukorrast peab väljapääs olema. See aeg, kui laene korstnasse kirjutati, on õnneks või kõnealusel juhul küll õnnetuseks ümber. Õige, kuigi valus kuulata oli riigikogu rahanduskomisjonis kõlanud lause “Need, kes on selle supi kokku keetnud, peavad ise selle ära sööma”. Ei pea ju Rapla või Viljandi inimesed maksma kinni Pärnu ekslinnajuhtide lollusi, priiskamist ega vastutustundetust. Ja nii see ongi.

Riik saab Pärnut toetada (ja minu arvates peab toetama), aga jutt saab olla aitamisest, väikesest lisast. Põhiosa probleemist ja rahamurest tuleb ikka meil endal ühiselt ära klaarida. Mitte keegi teine ei tee seda meie eest.

Probleemi lahendamiseks on vaid kaks võimalust: kas suurendada linna tulusid või kärpida kulusid. Esimene variant näib alati ahvatlevam ja vähem valus, kuid see peab olema realistlik ja jätkusuutlik. Praegu mina selles lahendust ei näe.

Prognoosin, et üksikisiku tulumaksu laekub sel aastal 10-20 miljonit krooni vähem kui eelmisel aastal. Või tõstame maamaksu? Või kehtestame müügimaksu? Või kergitame reklaamimaksu? Või tõstame bussipileti hinda?

Olen arvamusel, et makse ja tariife saab tõsta headel majandusaastatel, aga nüüd, kui ettevõtjatel ja paljudel peredel on rahaliselt keerukas olukord, pole see mõistlik. Pigem laseme ettevõtjatel laduda vundamenti uueks tõusuks. Sellega võidab linngi tulevikus kordades rohkem.

Tulude suurendamine 2010. aastal pole reaalne, seega jääb teine alternatiiv: radikaalne ja üldine kulude vähendamine. Seda enam, et senine kulubaas on pikas perspektiivis linna arengut silmas pidades selgelt üle jõu käiv.

Kui me kulusid ei vähendaks, lisanduks selle aasta lõpuks tasumata arveid ja riigimakse 75 miljoni krooni eest. Liites eelmise aasta miinuse ehk 45 miljonit, saame aasta lõpuks kogusummaks 120 miljonit krooni. Kas me seda tahame?

Kulude kärpimisele pole alternatiivi. Seni kui me kulusid ei kärbi, Pärnu linn oma rahaasju korda ei saa. Ma ei ole nõus poolmuidu Estoniat või muud linnavara müüma. Jah, me saaksime oma rahaasjad kiirmüügiga paremasse korda, aga oma laste ja tuleviku arvelt. Teiseks: kui me kulubaasi ei vähenda, oleme paari aasta pärast uuesti sama probleemi ees.

Alustasime linnavalitsuse töötajate palkadest: ametnike palk langeb 17-20 protsenti. Luban, et 2011. aasta eelarves tõmbame veel seitse kuni kümme protsenti kokku linnavalitsuse personalikulusid. Kui lisada autokompensatsioonide vähendused ja igasuguste toetuste maksmise lõpetamine, saame kahe aasta peale kahanemise ligi 30 protsenti. Seda võiks hinnata. Seda on arvestatavalt rohkem kui linna allasutustel.

Allasutustele on ametipalga kärbe kümme protsenti. Jah, peale selle oleme oluliselt vähendanud lisatasude ja preemiate osa. Palkade läbipaistvus on olnud ajakirjanike hambus, aga ka inimeste huulil aastaid. Nüüd ei tohiks see enam probleem olla. Linnavalitsuses ei maksta 13. ega 14. palka. Ei maksta toetust lapse sünni puhul, abiellumisel ega juubelisünnipäeval. Varem seda kõike tehti.

Miks on palkade vähendamised protsendiga? Aga just selle pärast, et suuremapalgalistelt läheks rohkem ja väiksemapalgalistelt vähem. Tunnistan, et näiteks Tammiste hooldekodu hooldajate palk (5000-5200 krooni) on väike, võrreldes töö raskuse ja iseloomuga, kuid olgem õiglased: probleem pole niivõrd kümneprotsendise kärpe tagajärg, vaid ühiskonna üldine ja ilmselt ebaõiglane hinnang sellele valdkonnale.

Vaid üks küsimus Tammiste hooldekodu töötajatele: miks te ei survestanud linnajuhte oma palkade viimiseks õiglasele tasemele headel aegadel, kui raha voolas sisse uksest ja aknast?

Me ei teinud erandeid, sest avanuks ukse eranditele, oleks iga teine töötaja, osakond, allasutus leidnud hulganisti põhjendusi, miks nende kärbe peab olema väiksem. See ei puuduta küll ilmselt Tammistet, aga allasutustel on veel üks oluline reserv, mis võimaldab palgakärbet vähendada – töötajate arvu kahandamine.

Kui Pärnu Postimehe ajakirjanik Teet Roosaar arvab, et raamatukogus on vähe töötajaid, siis mina arvan, et 55 inimest on palju. Ja minu arvamus ei ole kujunenud raamatute laenutamisel, vaid maja enda inimeste väljaütlemistest.

Asutuse juhtidel on jätkuvalt ruumi ja võimalusi leevendusteks. Üleeile tuli minu lauale Pärnu täiskasvanute gümnaasiumi direktori käskkiri maksta ühele oma töötajaist preemiat 5000 krooni seoses juubelisünnipäevaga. No tule taevas appi! Päev varem laekus samasugune taotlus, küll väiksemas summas, kahelt lasteaialt. Järelikult piisab veel reserve, et selliseid väljamakseid teha.

Aga Tammiste hooldekodu hooldustöötajate puhul olen kompromissiks valmis ja minu ettepanek on, et neile palgakärpekohustus ei laiene ning vastavalt taastatakse asutuse eelarve.

Pärnu Postimehe lemmikteemast - linnapea palgast. Lubasin enne valimisi, et olen valmis töötama 20 protsenti väiksema tasu eest kui Mart Viisitamm. Olen selle lubaduse täitnud.

Kui võtta arvesse Mart Viisitamme filoloogilise nõustamise leping 58 000 krooni kuus, see teeb ligi 700 000 krooni aastas, tuleb linnapea Toomas Kivimägi linnarahvale odavam 830 000 krooni aastas. Nelja aastaga 3,3 miljonit krooni. Kas see ei ole küllalt veenev?

Ütlesin enne valimisi, mis on minu palgasoov, ja olen sellest kinni pidanud. Sain ikkagi 5336 häält. Järelikult olen saanud valija aktsepti. Teet Roosaare virisemine linnapea palga üle või kolmel pressikonverentsil järjest linnapea auto kohta küsimine näitab taset. Kusjuures linnapea arvestatavalt parema auto rent on vaid 1000 krooni kõrgem kui linna poolt Viisitamme ajal üheksal renditud autol. Aga see pole probleem.

Praegune Pärnu linnapea on küll kõige vähem kadestamist väärt. Tunnistan teile ausalt, head pärnakad, praegu ma ei naudi seda tööd, mida ma teen. Jamasid, mida klaarida, on märksa rohkem ja kaevatud eelarveauk oluliselt suurem, kui ma arvasin.

Võrreldes eelmiste linnapeadega, tuleb tegutseda palju kordi keerukamates oludes kui ühelgi mu eelkäijatest. See võiks minu oponentide kadedust jahutada ja neile lohutust pakkuda. Aga ma ei jäta jonni.

Oleme võtnud hullumeelse eesmärgi saada sel aastal jooksvad tegevuskulud tasakaalu jooksvate tegevustuludega ja sellele juba väga lähedal. Jäänud on mõni samm, kuigi just viimased sammud on enamasti kõige raskemad. Ent tehes need, loome tugeva vundamendi paremale homsele.

Saneerimisest. See pole võluvits. Mitte keegi pole meile mitte midagi lubanud. Me oleme rääkinud, et summa, mis oleks hädavajalik küsida, on 30-40 miljonit krooni. Olulisim: kindlasti ei anta seda raha palkade maksmiseks või majanduskuludeks. See on illusioon. Kõige tõenäosem oleks kasutada see raha eelmise aasta miinuse vähendamiseks.

Repliik Pärnu Postimehe praeguse veebiküsitluse kohta. Vaatamata kõige halvemale ajastusele linnavalitsuse jaoks, saada ikkagi 42 protsendi pärnakate tugev toetus on suurepärane tulemus ja väga tugev mandaat meie tegemistele. Linnarahvas oskab vaadata kaugemale ja mõistab väga hästi, miks peame neid valusaid otsuseid tegema.

Lõpetuseks. Olen kindel, et 2010 on Pärnu linnavalitsusele rahalises mõttes raskeim. Olen kindel, et aastal 2011 laekub tulumaksu rohkem kui 2010. aastal. Olen kindel, et 2011. aastal on kinnisvaraturg mullusest oluliselt aktiivsem ja hinnad kõrgemad. See kõik loob head eeldused paremaks homseks. Hoiame kokku ja me saame hakkama! Pärnu paremad päevad on ees ja mitte kaugel!