Paikuse Martad avasid võimla

Paikuse vallavalitsuse ja Martade koostöös on Seljametsa külamaja lõpuks valmis. Foto: Urmas Luik

Laupäeva õhtul ootasid Paikuse Martad Seljametsa külamajas äsjavalminud spordisaali uudistajaid 90st oma talu kanade munast küpsetatud tordiga.

Tort nagu arvukad muud suupistedki oli Martade enda kätetöö. Lindilõikamise ja Margrit Kitse lasteansambli Pernu Läte esinemise järel õnnitlusi vastu võtnud Martadel oli natuke kahju sellest, et avamispeole jõudis nii vähe külainimesi, kuigi seal võinuks ansambli saatel jalgagi keerutada. Ning nentisid, et see töö seisab veel ees: ruum on valmis, nüüd tuleb sellele sisu anda.

Kuigi Paikuse vallavalitsuse ettepanek võtta võimla ehitamine Wöhrmanni-aegsesse Pustuski karjamõisa lauta enda peale tundus Martadele esialgu hirmutav, sest keegi neist polnud ehitamisega varem kokku puutunud, võtsid nad selle pakkumise vastu. Taotlesid PRIA-lt üle miljoni krooni ja kuna toetussummad laekuvad alles pärast töö valmimist, julgesid samas suurusjärgus laenu isikliku varaga käendada.

Kuna vana valatud haruldast lage ei olnud võimalik kõrgemale tõsta, on võimla tavalisest madalam ja seda toetavad postid. Sellele vaatamata loodavad Martad, kelle käsutusse andis vald saali kümneks aastaks, et see leiab aktiivset kasutust kogu vallarahva seas ning siin hakkavad toimuma nii trennid kui muud üritused.

Hommikuti on võimla kõrval asuva Seljametsa lasteaia-algkooli kasutada. Martade unistuses on külamaja, -plats ja koolimaja ideaalne suviste lastelaagrite paik.

Kohtumine vorstisabas

Kuus aastat tegutsenud ühingusse on koondunud 18 naist, enamiku koduks kas Seljametsa või Tammuru küla, mõnel vallakeskus Paikuse. Alguse sai kõik Männituka ja Sõnni talust ja nende perenaistest, miniast ja ämmast Maiu ja Tiiu Saarest.

Paikuse Mesimummi lasteaia majandusala asejuhataja Grüüne Ott mäletab selgesti kummalist kohtumist Paikuse poe vorstisabas.

“Saime Maiuga kokku Paikuse poes, nagu külainimesed ikka poes kokku saavad. Mina tulin töölt, olin mõne aasta Paikuse vallas elanud, ei tundnud siin kedagi ja rahvaga väga läbi ei käinud. Minu abikaasa ja Maiu on olnud 1. klassis pinginaabrid, aga me üksteist ei tundnud,” muheleb ta tagantjärele. “Maiu teatas, et “kuule, meil on sihuke plaan, kõik külanaised tulevad täna Männitukal kokku ja ma mõtlesin, et äkki sa tahad ka tulla. Meil on mõte ja soovid kõik olemas, aga ühtegi paberimäärijat pole, sina pidid seda oskama”.”

Kohapeal läks kõik kiiresti, lahku mindi mittetulundusühingu Paikuse Martad asutamisotsusega, tehti valmis põhikiri ja registreeriti ühing ära.

Maiu Saare sõnutsi algas kõik sellest, kui Paikuse vallale tekkis Soome sõprusvald ja sealsete elanikega hakati pereti läbi käima.

“Mu mees töötas seal, seal olid Martad. Ma uurisin tausta, et millega nad tegelevad, ja tagasi jõudes seedisin ja seedisin. Siis ütles minu ämm, et sattus Saksamaal reisile, kus jagati grupp kaheks, mehed kuulasid masinaringi ja naised naisrühmitust, kes pakkus toitlustust ja lastehoidu. Soomlasedki tegelesid hästi palju lastega, valmistasid toitu ja käsitööd. Meie pidime leidma omale sobiva, ühest ja teisest natuke,” meenutab Saare.

Kuna hingega käsitööinimesi leidus Paikuse naiste seltskonnas vaid üks, jõuti tõdemuseni, et see suund ei ole päris neile. “Võtsime eesmärgi kõigepealt ennast arendada ja teisi kaasa tõmmates külaelu elavdada. Ja nii ta läks,” jutustab Saare.

Kuuest tegutsemisaastast on naised saanud just seda, mida tahtnud. Neil on meenutada hulga õppereise ja huvitavaid kohtumisi muude samasuguste ühingutega nii Eestis kui välismaal, nende rahastust on taotletud eri allikaist projektidega. Martad on tänulikud koduvallale, mis neid on ikka ja jälle toetanud.

Grüne Riverland

Õhinaga haarati kinni võimalusest tuua külamajja FEM-projekti maanaiste koolitussari, mis ärgitas kogu maakonna naisi väikeettevõtlusega tegelema.

“Mina sain aru, et siin leidsid naised endale väljundi. Meie seas on tõesti selliseid perenaisi, kellel on suur talu, kelle töökoht ongi kodus ja kelle päev möödub loomade ja pereaskeldustega. See ongi nende töö ja elu. Ja kõik. Tegelikult oli neil vaja saada naiste akadeemiat, minna pundiga välja ja kaeda, kuidas mujal, leida mõnele ideele kinnitust,” usub Grüüne Ott.

Nii sõideti näiteks Soome Martade juurde, vaadati seal toimivat koostöövõrgustikku ühes majutuse, toitlustuse, suveteatri ja käsitöökojaga ja õpiti üle 80aastase memme juhendamisel Karjala pirukat küpsetama. Nüüd käiakse üksteisel üle aasta külas ja jagatakse kogemusi.

Enamik Paikuse Martadel käinud Soome Martasid on eakad ja sattusid tänu oma partneritele Eestisse esimest korda. “Nemad on põlised maaperenaised, kes ei ole Eestisse isegi spaasse tulnud, vaid teevad oma küpsetisi ja kodukäsitööd. Nad on terve elu samas külas elanudki, teinud seal oma elutöö,” jutustab Ott.

Ideedest pakatavad ja julge pealehakkamisega naised möönavad, et sageli tulevad head mõtted juhuslikult, nalja ja vestlusega. Näiteks mõeldi rohelise jõemaa piirkonnale nimi koos selle praeguse tegevjuhi ja toonase Tori rahvamaja juhataja Merle Adamsiga koolituse käigus saunalaval.

“Kuna meil merd ei ole (nagu Pärnu lahe partnerluskogul, A. J. ), mõtlesime, et teeme jõemaa. Ja mispärast roheline jõemaa? See oli meie nali, et Grüne Riverland,” selgitab Ott.

Nii on Paikuse Martad olnud kümmet Pärnu jõge ümbritsevat Pärnu- ja Viljandimaa omavalitsust, piirkonna ettevõtteid ja mittetulundusühinguid ühendava rohelise jõemaa koostöökogu asutajaliikmed.

Unistus turuplatsist

Martade tegemiste hulgas on püüded Seljametsa karjääri puhkeala korrastada ja talvemängumaa Seljametsa külamajas, kui võimlal veel puitpõrandat ei olnud. Igal kevadel võib Paikuse Martasid kohata Seljametsa külamaja platsil oma küpsetistega laadalisi kostitamas.

Laadaplatsiga on Martadel uued mõtted. “Me tahaksime siia rajada sellise turuplatsi, kus on maakivisillutis ja ühtsed müügipaviljonid, vool ja valgustus. Et siia tekiks selline turg, mis hakkaks lahti olema kord kuus ja kuhu tulevad kõik taluinimesed, needki, kellel on näiteks kolm õunapuud aias, oma kahe korviga ja saavad kelleltki teiselt näiteks porgandeid vastu. Vahetavad kevadel oma taimed ja sügisel porgandid-kapsad-kaalikad ära, kellel mida üle jäi,” kirjeldab Ott tulevikuplaane.

“Ja tegelikult oleks tore, kui näiteks Paikuse korterielanik tuleb ja ostab siit talumehe käest oma kartuli ja teab, et ta läheb ostab järgmisel kuul jälle tema käest natuke piima või mune. See tunnustaks neid, kes siinkandis toodavad, samal ajal oleks see toodang kättesaadav piirkonna rahvale. Oleks hiiglama vahva, kui me saaks selle Euroopa rahaga tehtud!” avaldab Ott Martade järgmise unistuse.