Kaunis kevad toob kaasa tavapärasest enam noorte koosviibimisi: volbriöö, klassiekskursioonid, lõpupeod ja nende vahepeal nii mõnigi sünnipäeva- või saunapidu või piknik looduses.
Liilia Mänd: Noored ja peod – kes vastutab?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Politsei murelapseks on viimasel ajal sagenenud saunapeod, kus pidutsemas hulk järelevalveta alaealisi, kelle asendamatu peokaaslane on alkohol.
Tavapäraselt leitakse mõni täiskasvanu, kes on nõus rentima peopinna, ja rentimistehinguga asi piirdubki. Asjaolu, et lapsed end ohtralt alkoholi tarbides ohtu seavad, näikse tunduvat tehinguga nõustuvale täisealisele tähtsusetu fakt.
Vaevalt on ettevõtjale, kes majutusteenust pakkudes leiba teenib, ükskõik, mis tema valduses sünnib: kas külastajad on vanad või noored, on neid kümme või 100, kas peoruumi kasutatakse ikka rõõmsaks pidutsemiseks või on see ürituse lõppedes muutunud traagikast tulvil lahinguväljaks. Ometi seisab politsei tihti silmitsi olukorraga, kus tundidepikkune alkohol-laps-lapsevanem juhtumi lahendamine võtab suure osa tööajast.
Viinauimas volbriöö
Selle aasta volbriöö Pärnumaal päädis järjekordse näitega, kus politsei sai väljakutse linna lähedale puhkekeskusesse. Sedakorda oli teate sisuks, et 7. klassi tüdrukud oksendavad ja toimunud on kolm kaklust (vt ”Sünnipäevapidu lõppes noortele politseis”, PP 4.05). Kohapeal selgus, et peoliste hulgas oli hulk alkoholi tarbinud alaealisi, kellest üle 50 politseisse toimetati.
Õnneks lõppes see kogunemine õnnelikumalt kui aastatetagune saunapidu, kus hukkus mitu noort inimest.
Kõige suurem oht pidudel ongi just õnnetused: põlengud, lämbumine, külmumine, uppumine, vägivalla ohvriks langemine. Ja enamasti puudub noortel sellistes olukordades peale ohutunde oskus õigel ajal ja viisil reageerida.
Alguse saavad ebameeldivustega lõppevad peod “mina ei vastuta!“ suhtumisest. Tegelikkuses lasub vastutus kõigil osalistel alates isikutest, kes on nõus oma nimel rentima alaealistele peopinna, majutusteenust pakkuvast ettevõtjast, kelle vastutusel on tema valduses toimuv, lapsevanemast, kes vastutab oma alaealise lapse eest, ja lõpetades naabrite, takso- ja bussijuhtidega, kes kodanikena märkavad ohtu ning sellest politseile teada annavad.
Loomulikult lasub vastutus noortel endalgi, ehkki peohoos kipub teadmine vastutusest ja kohustustest ununema.
Kuidas käituda?
Ettevõtja, kes rendib välja peoruume, peab veenduma, kellega ta lepingu sõlmib, ja mõtlema selle üle, kes on tema kliendid, milline on eelseisva ürituse iseloom ning kes on selle peo külalised. Kindlasti ei kaalu kasu ühestki saadavast kroonist üles õnnetustesse sattunud laste üleelamisi ja perede meelehärmi-pisaraid.
Lapsevanemad peaksid olema kursis oma laste käimiste ja tegemistega. Teismeliste vanematel soovitame läbi mõelda nii enda kui lapse nädalavahetus. Kui laps läheb sünnipäevale, tundke huvi, kes on sünnipäevalaps, kellega peol ollakse, millal koju tullakse.
Või kas jäädakse ööbima, kuidas ja millega peole minnakse, kes on peo eest vastutav täiskasvanu. Arutlege koos lapsega, kuidas ta peaks käituma, kui pidu pöörab pahupoolde.
Julgustage teda alati (mis ka ei juhtuks) endaga ühendust võtma, isegi siis, kui laps ise on midagi halba korda saatnud.
Tagage, et oleksite alati kättesaadav ning vajadusel oleks teil võimalik oma lapse juurde tulla. Olles ise kodunt kaugemal, paluge usaldusväärset sugulast või peresõpra, kes teid häda korral aitab ja kellega laps ühendust võtta saab.
Mõistagi tuleb oma last usaldada, kuid usaldusel on oma hind. Teismelise kasvamine ja täiskasvanuks kujunemine on keeruline aeg lapsevanemale, kuid eelkõige lapsele endale. Seetõttu ongi täiskasvanute kohus teda toetada nii usaldades kui kindlasti kontrollides, säilitades lapsest lugu pidava ja teda hoidva suhte.
Laste protestiväited vanema küsimiste või helistamiste kohta tähendavad tõlkes: ma tean, et oled olemas, et hoolid minust.
Kui laps on tarbinud alkoholi, koostatakse alaealisele väärteomaterjal ja juhtunust teatatakse lapsevanemale, kes peab politseisse lapsele järele tulema.
Harvad pole juhtumid, kui nooremate ja ”aplamate” laste emad-isad näevad oma lapsi haiglas. Kui tõesti ilmneb, et vanemad ei saa politseisse tulla ega leidu ühtegi pereliiget/sugulast, toimetatakse laps turvakodusse või jäetakse kainenema.
Nii lastel kui vanematel on alati võimalus pöörduda selgituste saamiseks noorsoopolitseinike poole, kes informeerivad ja annavad nõu. Ikka selleks, et hoida lapsi ohtude eest.