Naastes hiljuti Pärnumaa ratsaklubide ümarlauast Sassi talus, olin mõtteis, tegelikult isegi hämmingus. Ühelt poolt oli tore, kõigi klubide esindajad said isekeskis kokku ning Pärnumaa spordiliitki esindatud. Teisalt näen ohtu mõnes ümarlauast kõlama jäänud väites, mida piltlikult võib võrrelda 150sentimeetrise tõkke ületamise katsega poniratsutaja poolt.
Vahva on see, et lõpuks ometi said klubide esindajad omavahel rääkida sellest, mis kõige olulisem - tööst noortega. Ei pea hakkama vist selgitama, kui tähtis on tagada noortele eluterve areng ja miks ei võiks see olla seotud hobustega. On ju teada-tuntud tõsiasi, et hobustega tegelemine maandab niigi agressiivsetel lastel pingeid. Selles valguses ongi hea klubide üksmeelne otsus astuda töös noortega edasi põhimõtteliselt käsikäes, külastada üksteise korraldatud võistlusi ja lõpetada suvine hooaeg meistrivõistlustega ajaloolises Kurgja talus.
Minu väiteid kinnitab fakt, et Pärnumaa noored - just nimelt noored, mitte tipud - on tänavustel võistlustel saavutanud Eestis häid tulemusi, tagades sellega kasvulava tulevikustaaridele, kes pärit Pärnumaalt.
Pole saladus, et fännav lapsevanem toetab alati nõu ja jõuga lapse üsna kulukat harrastust. Ärimees toetab heal ajal treeninguid ja hobuseid, kippudes halval ajal spordist investeeringuid välja viima. Tähtis on panustada noortesse, ühtlasi on see panus tulevikku. Miks ei võiks tuleviku Veerpalud, Endreksonid, muud kuulsused, keda Eesti tunneb, pärineda sadulast?
Paraku jäi üldise kokkuleppe puhul mind vaevama mõte, mis ekslikult seondub nimetusega “Pärnumaa”, takistades tulevikus tõenäoliselt osal Pärnumaa lastest omandada kogemusi just lastele mõeldud võistlustel.
Kogemusteta sportlane on ju poolik ja neid tuleb ammutada just noorte võistlustel. Siin ei saa ma kuidagi nõustuda mõne klubijuhi ümarlauas väljahõigatud teesiga “Meie panustame tippsporti. Lapsi treenime küll, aga tippsport ja auhinnaraha on siiski tähtsamad”.
Olnuna Eesti meistrite kujunemise ja sünni juures, on mul kahju, kui kiputakse unustama, et enamik tänapäeva tegijaid on alustanud ratsutamist mõnel põllul korraldatud madala tasemega võistlusel.
Leian, et selline suhtumine võib olla omane võõrasse pessa munevale käole, aga olen veendunud, et ratsaspordi arendamiseks on tarvis laia kõlapinda, mille alustala on kindlasti noorte võistlused. Küll see 150sentimeetrine parkuur ületatakse tulevikus. Ja kui hästi läheb, siis olümpial.