Tartu ülikooli Pärnu kolledži väärikate ülikooli 293 lõpetajat said kesknädalal Endla teatris lõputunnistuse ja projekti vedajal Mari Suurväljal võttis tänuaplaus silma märjaks. Väärikas eas, 50 ja üle selle, õppurid tõendasid, et vanus ei kahanda teadmistejanu.
Pärnu eeskujul laieneb väärikate ülikool Tartu ülikooli piirkondlike esinduste kaudu maakondadesse, õppekavas eelistatakse iseseisva toimetuleku toetamist ja arendamist.
Seenioride koolitusprogrammiga alustas esimesena Tallinna ülikool 1993. aastal ja tehnikaülikooli juures tegutseb kolmanda nooruse rahvaülikool, mis on tehnilise suunitlusega.
Tartu ülikooli õppeprorektor professor Birute Klaas, elukestvat õpet on Eestiski hakatud järjest rohkem väärtustama. Pärnu kolledži väärikate ülikooli projekt on varnast võtta näide. Nii et arusaam vanemaealiste õppimisest muutub?
Euroopas on see arusaam ammu murtud. Põhjamaades näiteks on seenioride ülikoolid ehk vabahariduslik pensioniealiste koolitus saanud viimase paarikümne aastaga väga populaarseks. Enamasti toimib see ülikoolide juures ning seda rahastavad kohalikud omavalitsused. Põhjamaades on palju neid üle 60aastasi, kes osalevad ühiskonnaelus, õpivad, on aktiivsed nii kaua, kuni nad jaksavad.
See arusaam on jõudnud Eestissegi. Pensionär ei ole ainult see, kes istub toanurgas ja vaatab seebikaid, vaid pensionär on kindlasti seegi inimene, kes on aktiivselt elu küljes kinni. Statistikaameti 2009. aasta andmete järgi osales elukestvas õppes 10,6 protsenti täiskasvanutest, selle näitajaga oleme arenenud Euroopa Liidu riikidest mitu korda maas.
Haridus- ja teadusministeeriumi arengukavas “Tark ja tegus rahvas” tõdetakse, et konkurentsivõime tõstmisel on täiskavanud õppijate osa liiga madal. Kuidas suhtute Pärnu ettevõtmisesse saavutada vastupidist?
Tõesti, see oli julge mõte. Ja see projekt andis ju nii hea tulemuse. Kolledži direktor Henn Vallimäe nimetas aktusel kõneldes suhtlusvõrgustikke, minagi sain positiivset tagasisidet nendel kursustel käinute sugulastelt.
Viimase paarikümne aastaga on ilmaelu muutunud rohkem kui eelmise paarisaja aastaga. 60-70aastane ei pea ennast vanuriks. Pensioniikka hakkavad jõudma läinud sajandi 60ndate tegijad, roki- ja malevapõlvkond. Vaevalt nad ühiskonnalt lohutust ootavad. Pigem tahavad nad jätkuvalt kaasa rääkida ning oma kogemuste ja teadmistega kohal olla.
Kas teid hämmastas, et vanima lõpetaja sünniaasta on 1913 ja et temavanusedki tahavad veel tarkust taga ajada?
See on fantastiline! Avaldan tunnustust selle eest.
Mul on olnud väga positiivne kogemus vanemaealiste õppijatega: 1990ndatel korraldasime Rootsi eestlaste seltsiga suvised eesti keele kursused neile ja nende järeltulijatele. Seal oli üsna eakaid õppijaid. Nad tulid suvel Eestisse: üle 80aastased, väga aktiivse ellusuhtumisega.
Käepigistused tõendasid, et need inimesed on hingelt ja vaimult iginoored. Aga rääkides Tartu ülikoolist, on meie vanim õppija tasemeõppes 73aastane. Mõni aeg tagasi kaitses meil doktoritööd 82aastane ja täienduskursustel on täiesti tavalised üle 50aastased õppijad.
Öeldakse, et elad, kuni õpid. Kuidas teie sellesse tõdemusse suhtute?
Jah, ega ilmaasjata öelda: mõtlen, järelikult olen. Cogito ergo sum! Seega, ärge laske ennast mõjutada arvamusest, et vanus takistab õppimist! Oluline on soov ja tahe uuendustega kaasa minna, sest ühiskond areneb pidevalt ja esitab oma väljakutseid.