Keskkonnainspektorid avastasid Pärnus võimaliku salasadama

Aprillis rajatud jalgsi ligipääsmatu võimalik paadilauter on varjatud osavusega, mis teeks au igale piraadile.

FOTO: Ardi Truija

Keskkonnainspektsioonile jäi silma Raeküla Rannaniidu looduskaitsealale rajatud võimalik salasadam, mis saab alguse krundilt, millel paikneva maja asukas läinud suvel oma maa kohal lennanud paraplaaneri raketipüstoliga alla viskas.

Keskkonnainspektsiooni andmetel umbes kahe meetri sügavune neli-viis meetrit lai ja kümmekond meetrit pikk paadilauter jääb juhuslikule silmale mere poolt märkamatuks.

Ent veidi terasemalt takseerides võib mitte väga kõrgeks kasvanud pilliroomüüri tagant näha veiklemas vett sängis, mis saab alguse Kalevi puiestee 1 krundil asuvast veekogust. Kalapaadiga sõitmiseks piisavalt sügav ja lai kraav lõpeb rannajoonel vee ja liiva piiril. Nõnda, et merele pääsemiseks tuleb paat vedada üle sealkandis üsna kitsaste liivakõrgendike. Seda on ka tehtud, nagu kinnitavad liivale autorataste küntud jäljed.

Loodus ise tegi

Krundi valdaja Rein Adamsi hinnangul aga on juhtunud mingi arusaamatus. “Tegemist ei ole paadilautriga, vaid mere loomuliku osaga, mis on looduse enda poolt loodud, see on üks osa laguunist,” kinnitas ta. Lisades, et vastavalt Kalevi pst 1 maakatastri kitsendustele on kõik seaduslik. Liiatigi ei asuvat laguuni osa Pärnu rannaniidu looduskaitseala sihtkaitsevööndis.

“Antud küsimuses ei ole minu poole keskkonnaministeerium ja tema allasutused pöördunud,” sõnas Adams, väites, et tegemist on turueitede kuulujutuga.

Ometi kinnitas keskkonnainspektsiooni Pärnumaa büroo juhataja Alvar Vallau, et menetlus on algatatud. Et see on aga algfaasis, ei soovinud ta juhtumi kohta täpsemaid kommentaare jagada.

Menetleja, keskkonnainspektsiooni Pärnumaa büroo inspektor Kadri Reimann märkis, et algatatud on siiski järelvalve-, mitte väärteomenetlus, mistõttu polegi krundi valdajaga ühendust võetud.

Nimelt, nagu Reimann täpsustas, selgitakse hetkel, kas krundil asuva n-ö laguuni süvendamine möödunud kuu jooksul toimus kooskõlas kõigi õigusnormidega või mitte. “Nüüd on selgusetu, kas selleks oleks olnud vaja vee erikasutusluba või ehitusluba, me peame natuke seadusest järge ajama, sest seadused meil kahjuks ei ole üheselt mõistetavad,” nentis Reimann.

Mõttetu töö

Asja võttis üldisemalt selgitada keskkonnaameti Pärnu-Viljandi regiooni looduskasutuse spetsialist Kadri Hänni, kelle sõnul eristab ebaseaduslikku lautrit seaduslikust keskkonnaameti luba.

“Seal on kaevamistööd käinud nii, et keskkonnaametist ei ole nõusolekut võetud ja me ei ole saanud mingit seisukohta anda selles osas, kas seda võiks lubada,” märkis spetsialist.

Hänni tähendas, et isegi kui oleks taotletud luba rajada rannaniidu kaitsealale paadilauter, ei oleks seda tõenäoliselt antud. Kaevamine kahjustab rannaniidu kooslust ja Hänni hinnangul pole see just kõige mõttekam tegevus, vaid asjatu looduse lammutamine.

“Mere äärde paadilautrit ehitada on mõttetu, sest meri kannab selle nagunii liiva ja kõrkjaid täis, nii et seda tuleb pidevalt tühjaks kaevata,” selgitas Hänni.

Hänni andmetel juhtub aeg-ajalt, et inimesed kaevavad mere äärest kraavi n-ö treppi, et oleks mugav merele sõita. “Mitte nagu Pärnu linnas, aga maapiirkondades ikka tuleb ette,” täpsustas ta.

Ent isegi kui tegu ei ole looduskaitsealaga, tuleb Hänni ütlust mööda sääraseks ettevõtmiseks luba taotleda, sest ranna ja kalda ehituskeelu vööndis läheb selline kaevamine ehitamise alla. “Kui kaevatakse kanal, on tegemist ehitamisega ja ehituskeelu vööndis ehitamine ei ole lubatud, kui detail- ja üldplaneeringut ei ole,” pole sellised kaevamised Hänni sõnul üldjuhul lubatud.

Erand on vahest juba olemasolevad, võib-olla aastate jooksul kasutuna seisnud ja täis kasvanud kanalid, mida tahetakse puhastada. “Selleks on nõusolek antud,” sõnas Hänni.

Õpetuseks teistele

Mis saab väidetavalt kaitsealale rajatud lautrist, juhul kui see on lauter, ei osanud Hänni öelda, uurib ju asja keskkonnainspektsioon. Lõplik otsus langetatakse ikkagi keskkonnaameti hinnangutele tuginedes.

Et jutt pole kitsast kraavikesest, vaid väikesadama akvatooriumi mõõtu rajatisest, ei saa lootma jääda, et loodus inimkäte tehtu õgvendab. “Peab vaatama, kuhu välja kaevatud materjal paigutatud on ja kas saab sedasama materjali kasutada,” arutles Hänni.

Üks on kindel: endine olukord tuleb taastada. “Me ei soovi selliseid asju kaitsealale,” kinnitas Hänni. “Ärgu jäägu muljet, et võibki niimoodi vabalt kaevata.”

Tagasi üles