Teisipäevases Pärnu Postimehes ilmus kultuuriküljel sisukas ja intrigeeriv artikkel tuntud dirigendilt Mati Põdralt, kes peensusteni vaagis hansapäevade raames Pärnu kolledži õuel toimunud öölaulupidu.
Väga hea kontserdikaja võinuks olla suurepärane
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kahjuks peab tunnistama, et härra Põdra huviorbiiti jäid pigem kontserdi pisipuudused ja väärilise tunnustuseta kogu suurürituse meeleolu ja korraldajate ülim pühendumus.
Muusikainimesena olen Mati Põdra tähelepanekutega nõus, mullegi oli mõne loo kavvavõtmise põhjendatus pisut küsitav ja helitehnilised apsakad riivasid kohati kõrva. Aga nii mastaapse ürituse puhul olid loetletud nüansid siiski köömes, võrreldes positiivse energia, elamuse ja ühtekuuluvustundega, mida pärast laulupidu nii koorilauljatest kui publikust hõngus.
Imetlusväärne, kuidas korraldajad olid saanud lühikese ajaga ühes rütmis hingama ligi pool tuhat lauljat koos orkestriga, kuidas publiku huvides oli kaasatud mitu operaatorit otsepildis ekraaniga. Hoolega valitud laulud tõid publiku palgeile liigutuspisara.
Olen kindel, et enamik lauluööl osalenutest lahkus kontserdilt, tundes end uhke eestlase ja pärnakana. Uhkena, kuna Pärnu tegijadki suudavad korda saata suuri tegusid. Öölaulupidu oli suur tegu! Ja selle eest oleme kuulajatena tänulikud nii lauljatele, Pärnu linnaorkestrile, dirigentidele, aga eelkõige peo üldjuhile dirigent Toomas Vollile.
Leian, et Mati Põdra tegi artikliga liiga kõigile eelnimetatutele. Kriitika oli õige, aga loo mahtu arvestades võinuks kiitus pälvida sama palju trükimusta kui etteheited, mitte piirduda pealkirja ja arvustuse kahe lõiguga. Loodan, et Toomas Voll ja tema meeskond ei lase Põdra arvustusest end heidutada ja rõõmustavad pärnakaid suurejooneliste kontsertidega tulevikuski.