Arhitekt Ülo Stööri kiindumused sünnilinnas

Annika Poldre
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rannahotell on Ülo Stööri sõnul nagu muusika.
Rannahotell on Ülo Stööri sõnul nagu muusika. Foto: Ants Liigus

“Kui ma jalutan Pärnus ja vaatan mõnd lapsevankrit, siis mõtlen: nii olin minagi siin vankris, kui ema minuga jalutas suvel 1939,” ütleb Ülo Stöör, kui kõnnime Rannapargis Rannahotelli suunas.

Me läheme hotelli poole, et selle taustal pildistada arhitekt Stööri, kes on sünnilt pärnakas, kuid lahkus siit koos vanematega pooleaastasena Tallinn-Nõmmele, mis toona oli omaette linn.

1966. aastast Viljandis elanud ja kümme aastat rajooni peaarhitektina töötanud ning aastal 1991 abilinnapeaks ja linna peaarhitektiks tõusnud mees ütleb, et talle sobib Viljandi oma laialeheliste puudega. Vaatamata sellele, et uues kodulinnas ei saanud ta enam mändide all käbidel käia, nagu ta jutu naljaks pöörab.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles