/nginx/o/2017/02/27/6391335t1hade6.jpg)
Kell on seitse hommikul. Rüütli tänaval haigutab üksik musta-valgekirju kass. Noormees kleebib bussijaama vastas plakateid. Prügiauto vurab tänavast tänavasse. Pipi Pikksuka moodi punaste patsidega tüdruk tõttab mööda Nikolai tänavat. Ühtäkki ilmub kui maa alt Rüütli tänava lillepüramiidide ette suur sinine lillekastmisauto. Tööpäev on alanud.
Kaarel Sohlu tööpäev hakkas juba kell viis, sest kell kuus pannakse Papiniidu valgusfoor tööle ja selleks ajaks peab sinine lillekastmisauto sealt kadunud olema, et mitte tekitada ülemäärast segadust liikluses.
Kastab nii hommikul kui õhtul
Kaarel Sohlu tööpäev kestab poole kümneni, vahel kümneni. “Püramiide kastan üle päeva. Kui on ainult ampleid vaja kasta, saab paari tunniga hakkama,” teatab Sohlu ja torkab omavalmistatud vooliku ning duši kombinatsiooni amplisse ehk rippuvasse lillepotti.
“Amplid väsitavad käe ära,” selgitab Sohlu ning tõmbab vooliku ja dušikombinatsiooni hambapolikliiniku taga viimast korda amplist välja.
Võiks mõelda, et mees nagu Kaarel Sohlu, kes juba kolmandat suve kella viieks tööle ruttab, on harjunud põrgulikult varajase ärkamisega, kuid ei, ta peab varajast ärkamist õuduseks, sest talle meeldib kaua üleval olla. “Teen natuke tööd, siis läheb uni ära ja pole midagi,” lisab mees natukese aja pärast hoopis rõõmsamalt. Kui Soh-lul oleks vaba päev, mida ei juhtu eriti tihti, sest lilled tahavad kastmist iga päev, magaks mees küll mõnuga.
Linn on aga juba kuuest saadik rahvast täis. “Magada ei märka või?” küsib Sohlu retooriliselt, ja sõidame edasi.
Lillekastmishooaeg algab kohe, kui lilled välja pannakse. Sel aastal kevadlilli polnud, seega aprillis ei olnud tarvis kasta. Töö algas mai alguses ja kestab septembrini või nii kaua, kui ilmad on soojad.
“Osa lilli ei lähe kasvama. Selleks kasvatataksegi lilli ette. Püramiidililled kasvavad Vana-Pärnus, amplite omad Tootsis,” selgitab Sohlu. “Umbrohtu peab vahel ära noppima, aga seda on raske kätte saada, sest see kasvab lillede vahel.”
Kes nüüd mõtleb, et Sohlu tööpäev sellega piirdub, eksib rängalt. Nimelt on tema käsutuses isegi mõni park: Koidula park, teatri ja mudaravila esine park. Parke ei saa kastma minna enne kella üheksat õhtul, sest inimestele meeldib pargis istuda. Nii venibki Sohlu tööpäev teinekord keskööni.
Kui sellele kõigele lisada Sohlu talvine töö – köökide paigaldamine, mida küll majanduskriisi tõttu üleliia palju ette ei tule, ja metsa tegemine –, võivad ta tööpäevad kesta kokku 19 tundi.
Kasta on vaja vihmagagi
“Täitsa lõpp, kell on alles kaheksa ja juba on nii palav,” imestab Sohlu. Aga nii nagu tema hooldatavad lilled ei lähe ilusaks, kui on väga vihmane, on Sohlu päikesearmastaja ja leiab, et soojaga on mõnusam.
Üllataval kombel on lilli vaja kasta ka neil hommikutel, kui vihma sajab. “Eelmine aasta sadas terve nädal igal hommikul, alles päeval läks ilusaks. Siis lükkasin kogu aeg kastmist edasi, kuni lõpuks lilled ära kuivama hakkasid,” räägib Sohlu.
“Ma tean küll, mida inimesed mõtlevad, kui vihmaga kastma lähen, et näe, loll, kastab!” räägib Sohlu ja seletab, et vihmaveest pole palju kasu just seetõttu, et potid on väikesed.
Rüütli tänava püramiide kastes selgitab Sohlu, mis lilledega on tegu. “Begooniad on punased. Lillad on vist petuuniad, siis on veel pelargoonid ja nemeesiad,” loetleb lillekastja.
Kellele lillenimetused hiina keelena tunduvad, ütleb Sohlu lohutuseks, et temalgi läks kaua aega, enne kui ta vahet tegema hakkas, mis miski on.
Erepunased begooniaõied paistavad hommikuvalguses eriti uhked. “Paar korda on täitsa võõras inimene juurde astunud ja kiitnud, et ilusasti hoolitsetud lilled,” räägib Sohlu oma töö tulemusest.
Lilleilu ja -valu
Sõidame sinise autoga hambapolikliiniku poole. Üritan välja mõelda, kus küll seal need amplid on, aga meelde ei tule. Pöörame hoovi. Satume väiksele haljasalale, kus on paar pinki istumiseks, palju lilli ja isegi väike veesilm. Vanem mees niidab muru.
“Siin on kõvasti vaeva nähtud. Üks ilusamaid kohti linnas. Siit saab läbi jalutada küll, aga inimesed ei tea seda,” räägib Sohlu ja kastab suuri petuuniapuhmaid. “Amplid on nii suured ja kohevad, ei pääse kuidagi ligi.”
Sohlu teab, et igaüks ei märka lillede ilu. Hommikuti ringi sõites, eriti nädalavahetusel kohtab Sohlu palju purjus inimesi, kes kõik teda aidata soovivad. Aitamise asemel aga tihipeale hoopis lõhuvad.
Mõnikord kasutatakse püramiide prügikastidena. Seda juhtub sageli just Pärnu Postimehe toimetuse juures olevate püramiididega. “Seal pole prügikasti, sellepärast,” teab Sohlu. Nii satuvad püramiididesse suitsukonid.
Esineb suuremaid jõukatsumisigi. Kord oli elupuu koos teda kinni hoidva kiviga potist välja tiritud ja tükk maad eemale tassitud. Mõne aja pärast oli aga vägilane, elupuu kaisus, tänavale magama jäänud.
“Kui endasugusest jagu ei saa, minnakse nõrgemale kallale,” tähendab Sohlu.
Lillede lõhkumiseks piisab hoopis vähemastki. Näiteks näevad Pika tänava amplid koledamad välja kui mujal, sest neist möödub päevas sadu busse. “Siis tekib tuul ja nad kõiguvad,” seletab Sohlu.
Hommiku viimane pooltund möödub Sohlul Paikuse lillede seltsis. “Bussipeatuses Paikuse linnavalitsuse ees on ampel, millesse lind on pesa teinud,” on Sohlu märganud. “Katsun seda hästi ettevaatlikult kastekannuga kasta. Lind lendab iga kord välja, aga pesa pole maha jätnud.”