Tavatult palav suvi tõukas taimi erakordselt lopsakale kasvule, mistõttu pakub lõikuskuu aiapidajatele rohkelt üllatusi.
August kingib lilleüllatusi
6. august 2010, 08:54
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nii võib praegu Kilingi-Nõmmes uudistada seninägematult kõrgeks kasvanud liiliat.
Kilingi-Nõmmes korrusmajas elav Asta Ruukel leidis nelja aasta eest oma maja ukse eest asfaldilt liiliasibula, millest auto oli üle sõitnud ja seda korralikult muserdanud. Naine korjas nirus seisus sibula üles ja pistis korrusmaja akende alla rajatud lillepeenrasse.
“Ega ma lootnudki, et see kasvama läheb,” sõnas Ruukel. “Lihtsalt pistsin peenrasse, et vaadata, kas läheb kasvama. Tuleb välja, et elujõudu oli selles räsitud sibulas küllaga.”
Liilia läks kohe korralikult kasvama ja on iga aastaga kõrgust aina juurde visanud, juba läinud suvel sirgus see üle perenaise pea.
Tänavu võeti koos naabritega mõõdulint kätte ning üleeilse seisuga oli liilia kaks meetrit ja 40 sentimeetrit pikk. Lill aga jätkab kasvamist. Ühest küljest püüab ebatavaline kasv majaelanike ja möödakäijate imetlevaid pilke, teisalt paneb muretsema.
“Sel suvel on mitu korda torme olnud. Et lill ei murduks, olen seda igasuguste asjadega toetanud, aga see muudkui kasvab ja nii pikka tuge on raske leida,” rääkis Ruukel. “Nüüd nädalavahetuseks lubatakse jätte tormist ilma, peab siis õue lille valvama minema.”
Mis sordist ebatavaliselt kõrge liilia on, naine ei tea. Selline tavaline valge liilia tundub olevat, mis paljudes koduaedades kasvamas. Ruukel on lihtsalt ta eest suure armastusega hoolt kandnud: kastnud, tublisti väetanud – kohvipaks läheb alati liiliale – ja temaga juttu ajanud.
“Mul kohe kasvavad lilled hästi,” mainib Ruukel. “Mõnikord ma hirmutan neid ka. Kui mõni toalill pole ammu õitsenud, loen sõnad peale ja luban ära visata. Ja kuu aja pärast ongi pungad väljas. Aga võib-olla see liilia näitab nii lopsaks kasvuga üles tänulikkust, et ta päästsin?”
Floksil rohelised õied
Pärnu ühes koduaias puhkesid valgel floksipõõsal viie varre otsas rohelised õied, nii uhkeldabki lill praegu valge-rohekirjuna.
Oma aiast säärased ebatavalised õied leidnud Merle Meier ei osanud arvata, millest selline muutus võis tulla. “Ei ole midagi iseäralikku aias teinud ega rohelise värvi potti ümber ajanud. Eriti ei usu, et see on põhjustatud erakorraliselt kuumast suvest,” lausus ta. “Valged õied õitsevad juba ammu, aga rohelised tunduvad olema hilisemad, osa on veel avanemata.”
Aed-leeklille põõsas on oma praeguses kohas kasvanud kolm aastat ja seni on õied ikka valged olnud.
Mõni lillekaupmees, kellele Pärnu Postimees tavatule loole selgitust otsides helistas, et osanud vastuseks midagi kindlat kosta.
Vändra vallas Pärnjõel elav Koidu Reinup, kel suur päevaliiliate ja flokside kollektsioon, hakkas aga küsimust kuuldes naerma. “Mind ennastki huvitab see,” kostis ta.
Nimelt nägi Reinup mullu ühe lillekasvataja aias samuti elus esimest korda roheliste õitega floksi ja küsis endalegi istiku. Oma aias istutas ta selle igaks juhuks teistest floksidest eemale.
“Ma justkui mäletan, et lugesin kunagi ühest venekeelsest aiandusajakirjast, et rohelist värvi õisi floksil tekitab üks haigus, millele ravi pole,” sõnas Reinup.
Haigus kallal
Tallinna botaanikaaia vanemaednik Ave Visnapuu ei osanud samuti kohe floksiõite roheliseks muutumise põhjust pakkuda ja palus pilte saata.
“Uurisin ka teiste kasvatajate käest ja meie ühine arvamus on, et tegu on ilmselt viroosi ehk patogeensest viirusest põhjustatud nähtusega,” vastas Visnapuu.
Viroos floksil avaldub lehtede kimardumises, ebaloomulikus värvis, kujus ja suuruses, õite värvi muutustes, selgitas Visnapuu. Roheliste õitega aedfloksi sorte on olemas, kuid need on meil vähelevinud, näiteks “Empty Feelings”.
Seega tasub tavatusse lille suhtuda pigem ettevaatlikkusega. “Viirus kandub edasi taimemahlast toituvate putukate, lestade ja lõikeriistadega,” seletas Visnapuu. “Haiguse leviku vältimiseks tuleb taim välja kaevata ja põletada.”
Väljakaevamisega peab hoolikas olema. Taime ei tohi rebida, sest nii jääks osa juuri mulda, aga eluskoes viirus säilib.