See ei ole stiilipidu, vaid parunite Wolf-feldtide, Krüdeneride ja Stryckide aeg, mis hõngub Voltveti mõisa töötajate ja giidide rõivastusest, kui nad külastajaid tervitavad.
Õpetaja Laik õmbles Voltveti mõisa giididele rõivad
7. august 2010, 09:44
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teist suve oli Voltveti kaasatud üleriigilisse “Unustatud mõisate” külastusmängu, esimest korda kandsid asjaosalised otse nõelasilmast tulnud kleite 24. juulil.
“Väga mugav riietus ja hommikul ei olnud vaja mõelda, mida selga panna,” ütleb majagiid, Allikukivi raamatukogu koduloohuviline juhataja Tiina Kuum häärberi trepilõvide juures. Naine on sinna astunud nagu 19. sajandi fotolt, millel proua Wolffeldt kannab tagasihoidlikku mullapruuni kostüümi ja kübarat.
“Kas te kübaral lindu märkasite?” küsib garderoobi autor, Pärnumaa kutsehariduskeskuse rätsepatöö eriala kutseõpetaja Maie Laik. “See lind on saja aasta vanune! Otse kübaraärist pärandatud! Ja roosa sulg on ka sellest ajast, panin need nüüd õigesse kohta.”
Fotode järgi
Õpetaja Laik särab loomerõõmust ja räägib, kuidas ta nende rariteetsete kaunistuste omanikuks sai. “Pärnus koristati pööningut majas, kus kunagi oli olnud kübaraäri, seal oli igasuguseid originaalseid kaunistusi, õnneks ei visatud midagi ära, vaid toodi mulle, et ehk läheb vaja.”
Eesti kultuurkapitali maakonna fond toetas Voltveti mõisagiididele kostüümide õmblemiseks vajalike kangaste ja lisandite hankimist 4000 krooniga. Rõivad ise olid teostaja mõttes juba valmis, aga priisata ei saanud ta toetuskroone kasutadeski.
“Ei tea, kui hinnaliseks oleks võinud komplekti ajada, kui oleks materjali valikul orginaali taotlenud,” tunnistab autor, kellel oli kaunistuste ja lisandite leidmisel kasu oma varamust, säästlikult hoiule pandud pitsidest ja kangajääkidest. “Liigutasin oma kotikesi, sest ei teadnud, mul ei olnud kümneid tuhandeid mängus, pidin kombineerima, kuidas hakkama saada.”
Võimalikult ajastutruu komplekti juures tegi õmbleja tänapäevase naisena mööndusi.
“Kui oleksin teinud mõisaproua kostüümile ja kleitidele ehtsa alusseeliku, oleksid sabad lohisenud mööda muru ja nende kandjad oleksid sel suvel nende sees surnud,” põhjendab ta stiliseeritud lähenemist näputööle.
Mõisaproua lihtne reisikostüüm koosneb hallikassinisest pikast seelikust ja tikitud taskuservadega jakist, mille all hele pitskaunistusega pluus. Igapäevariietuse puhul on õrnroosat pluusi kaunistamas pitsid ja kübar, lopsakas lillekimp pilkupüüdvalt serva kaunistama sätitud, ja lihtne, isegi liiga lihtne korsetiga linane kleit, milles mõisa ja maa (loe: valduste) vahet tiirutav proua võis ennast mugavalt tunda.
“Piret Koorep (Voltveti koolituskeskuse juhataja – toim) tõi mulle mõisa kohta raamatuid, sirvisin neid, vaatasin ja uursin mõisnike perefotosid, et järgida rõivaste konstrueerimisel ja õmblemisel paruniprouade stiili,” seletab Laik ja lisab, et lihtõmblejale oleks see töö olnud ilmselt keeruline.
“Töötasin kümme aastat Pärnu Endla teatris, õmblesin lavastuste kostüüme, need kogemused tulid kasuks nagu seegi, et olen lõpetanud rõivaste konstrueerimise ja modelleerimise eriala – et stiliseerida, pead põhja teadma.”
Õpilaste abiga
Saali kõrvaltoas ripuvad stendidel lopsaka kaunistusega kleidid, vahelduseks stiliseeritud rahvariided, mis on õpetaja Laigu õpilaste ja kolleegide ühistöö.
“Tegin eelmisel aastal oma õmbluseriala tüdrukutega moesõule kostüüme, igasuguseid stiile kajastasime, ühe kleidi õmblemisel inspireeris mind juugend, näitus Gustav Klimti loomingust sellest ajast, kui Viinis käisin, selles kleidis on temale omast kuldset sillerdavat läbipaistvust ja naiselikku õrnust, mida on hea vaadata,” seletab töö teostaja.
“Rääkides aga rikkalikult kaunistatud suuremustrilisest rohekas-valgest korsetiga kostüümist, millel tänapäeva tempoinimese mõistes on ehk mõttetult palju volange, satse ja kaunistusroose ning -lipsukesi külge poogitud, siis selle õmblemise inspiratsioon pärineb rokokooaegsetelt maalidelt ja Londonit külastades Victoria and Albert Museumi ehtsatelt eksponaatidelt klaaskappides,” jagab Laik selgitusi.
Sellele ja kuldselt sillerdavale ballikleidile rahustuseks pääseb mõjule must pitskaunistusega romantiline kleit, millesarnaseid kanti ülemöödunud sajandil.
“See kleit pole mul inspireeritud mitte mõisast, vaid Lydia Koidulast – tõsi, tema ajal olid kleidi seelikuosa all suured võrud, aga neid ma alla ei ehitanud.”
Õmbleja ei salga, et mitme töötaja selga mahtuvaid kleite-kostüüme on raskem teha kui individuaaltööd, sest tavaline inimene ei ole pilbaspeenike nagu Fashion TV mannekeen.
“Mind inspireerivad kangad, igast kangast annab midagi teha,” väidab Laik, kelle sõnul on põnev, kui peab nagu mitte millestki midagi tegema ja võimalikult hästi. Rõivaste disainimine on ju omamoodi looming, mille lõplikku tulemust ilmestavad ajastupärased detailid ja lisandid.
Teenijad ja Luise
Tihemetsa rüütlimõisat mainitakse esimest korda 1601. aastal kui Tignitzit, 17. sajandil läksid valdused Wolffeldtide aadlisuguvõsa kätte ja rahvas hakkas mõisa kutsuma Voltvetiks.
Wolffeldtide järel läks mõis von Stryckide suguvõsale ja 1830. aastal valmis häärber, mille treppi kaunistavad kuldsed lõvid.
Paruni kohta räägitakse, et talle jäänud silma virk ja viks vaeslaps Luise, kellesse ta armus. Keelatud armastuse hirmu üle järele mõelnud, läks härra üle pika aja Luiset vaatama ja leidis ta surivoodist. “Voltveti kuldsed lõvid,” jõudnud neiu talle vaevu sosistada. Luise mälestuseks ollagi von Stryck lasknud häärberi trepile panna kuldsed lamavad lõvid.
Vaeslaps Luise lugu on inspireerinud ka mõisariietuse autorit, rokokoosärast tugevalt eristuv lihtne kleidike ripub stendil. See on õmmeldud jäägikangastest, teenijakleidist üle jäänud ühevärvilisest heledast ja triibulisest linasest osavalt kokku sobitatud.
Häärberi saalis sätib Pärnumaa kutsehariduskeskuse Voltveti koolituskeskuse juhataja Piret Koorep pikal valge linaga kaetud laual taldrikuid ritta. Temagi on üle riigi 39 mõisakooli haarava külastusmängu “Unustatud mõisad” eelviimasel külastuspäeval rõivastunud stiilselt, kandes teenija ruudulist kleiti ja selle peal valget laiade pitsidega põlle.
“See on 20. sajandi alguse teenijarõivas, von Stryckide ajast inspireeritud,” mainib Koorep, lisades et majas liigub teinegi samasuguses, ainult et triibulisest kangast teenijakleidis naine, keda näeb keldrikohvikus leti taga.
Unustatud mõisate külastusmängus osales Pärnumaalt ka Tõstamaa mõis, mis muretses mullu giididele stiilsed rõivad.