Vindi Volli: Kõrva(lised) asjad

Vindi Volli. Foto: Pärnu Postimees

Minu vasaku kõrva lesta luu valutab juba kolm päeva nii koledasti, et võimatu on isegi püksinööpe kinni panna.

Aga algas kõik niisugusest faktist, et leidsin nurga tagant juhuslikult natuke vaba aega, tüki vineeri ja värvipintsli. Nägin nädal aega vaeva ja tegin saabuva vanade naiste suve puhul Ärmiinele üllatuse või mina ei tea mis asja.

Kui ta uksest sisse astus, panin puhtad sokid jalga ja andsin tulemuse pidulikult üle. Selle pärast nüüd kõrva lesta luu valutabki, sest Ärmiine on kõva käega inimene ja naisterahvas pealekauba.

Ma ei tea tänaseni, mis tal neerukivid nõndamoodi naljakalt üle kaksteistsõrmesoolika viskas, tõesti ei tea.

Nahvtaliinal näiteks on mitu nädalat silt kaelas, et ”euro tulekul hinda ei tõsta”, ega ole kuidagi märgata, nagu oleks temal igasuguseid juhututtavaid sellepärast vähemaks jäänud. Võib-olla vastupidi. Ja poodides tahetakse ju varsti samasugused plakatid ukselingi külge riputada. No ei tea, jah, sest luu muudkui valutab.

Kas sa, muide, oled oma kroonid ja sendid juba raha vastu vahetanud?

Juhannes tuli eile sörgiga mu välisuksest sisse ja oli nii õnneliku näoga, justkui oleks kogemata kahe küüruga kaameli sünnitanud.

”Ära sa usu midagi,” ütles Juhannes mulle saladuse katte all. ”Näe, parkimismaja lubati valmis ehitada, ei ehitatud. Ümbersõit lubati varsti lahti teha, ei tehta. Audru sild lubati avada, ei avata. Vabariik lubati viie rikka seltsi viia, ei viidud. Valimised varsti tulemas ja see kurssiviimise jutt on tegelikult propaganda. Mina sihukese jama õnge ei lähe, mina mõtlen oma peo ja peaga. Parem kalkun taskus kui kana sügavkülmas.”

Tead sa, ma panin selle jutu peale mehaanikaliselt isegi oma püksinööbid kinni, seda pole viie viimase aasta jooksul vist kordagi juhtunud. Sest, viili või hambaid, äkki ongi tõsijutt?

Siis käisin muidugi setukate iluduse võistlemist vaatamas, ehkki paljud inimesed näiteks hobuselihast suitsuvorsti üldse ei söö.

Nojah, trikoovoor oli ja rahvariiete voor oli ja mis kõik veel, aga pärast hakkasin omaette mõtlema, et on ikka paganama suur vahetegemine küll.

Et näituseks linnapeade ega vallavanemate iluduse võistlust ei korralda keegi, aga hobustele korraldatakse nii mis lase aga lennata.

Vabandage väga, aga mille poolest üks vallavanem kehvem on kui Eesti tõugu mustakirju setukas? Ainult kaeru ei söö, muud vahet polegi. Kas me niisugust Eestit tahtsimegi?

Või võta see kodukaunistamise värk. Et ühed muudkui õhtust hommikuni niidavad ja väetavad ehk ületavad mürataset ja levitavad linnas igasugust kakajunni lõhna ja saavad lõpuks veel auraha. Ja teised hoiavad ühe käega kõrvalabasid kinni ja teise käega ninaaugu sõõrmeid kinni ega saa midagi. Kus siin, andke lahkesti andeks, õiglus on, ah?

Nüüd nad tahavad selle Martensi ma ei tea kust kohast koju tuua. Minu arvates ei ole see väga hea mõte. Sest Martens on teatavasti õigusprofessor ja kui tema oma silmamunaga igal pool lokkavat ebaõiglust näeb, pöörab tema ennast ausamba otsas nelikümmend kolm kraadi ringi ja meie saame riiklikel pühadel ainult tema tagumist otsa imetleda.

Ainus asi, millega mina praegu natukene nõus olen, on presidendi väljahõigatud sõnavõistlus. Ütleb ju Eesti rahva muinasjuttki, et meest sõnast ja presidenti ma ei tea mis asjast. Seda oleks päris tore ilma rahata pealt vaadata, kui kaks inimest ehk otse öeldes naabrit üle traataia teineteisele niinimetatud huvitavaid sõnu hüüavad ja lõpuks üks naaber kas nutma hakkab või politsei kutsub. See pole miski poliitiline fakt, et mees jahub kõnepuldis mitu tundi jutti, aga tegelikult tuhajuhanitki ei ütle, jah.

Nii et kui ükskord see sõnasõja poolfinaal tuleb, lähen mina küll vaatama, maksku perepilet kas või kaks ja pool krooni.

Ma pean nüüd lõpetama, sest tarkuse päev pühib juba ukse taga jalgu puhtaks ja nagu anekdoot ütleb, ei tohtivat sellel päeval väga palju rumalat juttu suust ega muust kohast välja ajada.

Nii et ole vahva ja käi aeg-ajalt koolimaja vahet, siis saad ärimeheks. Aga ära ennast liiga targaks õpi, sest muidu saad äkki töömeheks, ja neid pole meie ühiskonnas enam ammuilma kuhugile panna.