Are valla Uuetoa piimakarjal pole enam pikka pidu

Praegu on Uuetoal lüpsilehmi 30, enamik Holsteini tõugu mustakirjud ja kolm punast maakarja esindajat.

FOTO: Ants Liigus

“Pärast jaani lõpetame lehmapidamise ära. Viime loomad lihakombinaati. Enam ei jaksa. Piima hind on langenud ja me ei teagi, palju kätte saame,” tõdeb 2011. aasta Pärnumaa populaarseima põllumehe tiitli saanud Are valla Uuetoa talu peremees Arnold Prints.

Kohalikud teavad Arnold Printsi Pärivere sovhoosi peainseneri ja direktorina, aga ta on olnud ka karskusseltsi esimees, rahvamalevlane, tuletõrjesalga ülem ja rahvakontroll, jahimees, maakarja seltsi esimees ja kaitseliitlane.

FOTO: Ants Liigus

1. jaanuarist viib piima Uuetoalt ära E-Piim. Praegu on piima hind 21 senti liiter, sellest võetakse maha veoraha ja nüüd on veel lisandunud pealelaadimistasu. “Meile saadetud teatises seisab, et täpne hind selgub kuu lõpus. Ei teagi, kui palju meile kätte jääb,” kirjeldas Erika Prints, Uuetoa perenaine.

Maaelu hääbumist peegeldab hästi Selja piimaühistu liikmete arvu kokku kuivamine. Iseseisvuse alguses oli sel liikmeid 300–400, nüüd on neid kümme. “Lehmapidamine tuleb lõpetada. Meie astume ka välja,” nendib Erika.

Põllutöölisest sovhoosi juhiks

Are valla Uuetoa talus askeldab kaheksas põlvkond: Arnold ja Erika Prints on seal maad harinud ja lehmi pidanud viimased 20 aastat.

Arnold (72) on Uuetoal koduväi, seepärast võtab jutujärje üles Erika (70). Oma enam kui saja hektariga on Uuetoa talu suur, aga üks kraav ajab teist taga – valdused on kivised ja madalal. Ehkki majapidamine polnud teab mis kõrgel järjel, kuulutati pererahvas pärast sõda kulakuks ja viidi Siberisse.

“Mina olen üles kasvanud kommunismi vaimus,” ütleb Erika surmtõsiselt. Ta viidi külmale maale koos ema ja vendadega, kui ta oli kolmeaastane. Tema lapsepõlvemälestused Siberist on helged, raskeks läks hoopis 13 aastat hiljem Eestisse naastes, kui koolis tuli emakeeles lugema ja kirjutama hakata.

Majand oli Uuetoa talumaja kasutanud küll raamatukogu ja viljaaidana, aga pere saabumise hetkeks oli see tühi. Kuigi küüditatuid reeglina kodukanti ei lubatud, Erika perel vedas. Toonase Rahu kolhoosi eesotsas oli sõbralik armeenlane Konstantin Jegonjan, kel nappis häid töömehi, aga Erika isa oli tubli puusepp, kes orjalaagris igikeltsale Norilski linna oli ehitanud.

Arnold on pärit Arest Kurena külast. Ta meenutab, kuidas jalgrattaga Pärnus keskkoolis käis ja pärast armeeteenistust kaugõppes põllumajandusakadeemias mehhaniseerimist õppis. “Isa ütles, et lähed hukka, kui naist ei võta. Aga kui võtad, võta selline nagu ema,” tähendab Arnold.

Kui Arnold Suigu poes noorukest müüjannat silmas, oli liisk langenud. Erika imestab, et talle tuldi kosja nagu muiste – kogu perega. Väimeheks pürgija oli küll läbi-lõhki maamees, aga mitte enam tavaline labidamees, vaid Pärivere sovhoosi Künnametsa jaoskonna juhataja.

“Arnold on alati olnud hea pea ja jutuga. Tal oli ikka sada ametit,” seletab Erika. Eriti teeb talle nalja mehe karskusseltsi kuulumine.

Kohalikud teavad Arnold Printsi Pärivere sovhoosi peainseneri ja direktorina, aga ta on olnud ka karskusseltsi esimees, rahvamalevlane, tuletõrjesalga ülem ja rahvakontroll, jahimees, maakarja seltsi esimees ja kaitseliitlane. Tema vend Vello Prints oli 26 aastat Edasi kolhoosi eesotsas.

Kui nüüd heita pilk tagasi ja mõelda: mida oleks võinud majandit juhtides teisiti teha? “Ei oleks pidanud sovhoosi nii laiali lammutama. Palju aega ja ressurssi läks raisku,” mõlgutab Arnold mõtteid.

Korterist talupidajaks

Talupidamisega tegid Erika ja Arnold algust Eesti iseseisvudes. Enne seda elas pere Ares korteris. Talu jätsid Erika vanemad tütrepojale – põlvest põlve oli Uuetoa valdusi edasi antud Jaanilt Jaanile.

Tallu koliti korterist 1995. aastal. Pool lauta oli olemas ning kolm lehma ja mullikas. Töövahendiks vana traktor. Erika nimetab, et abikaasa lahkus sovhoosi direktori ametist, kaks kätt taskus. Tal polnud autotki. Oli seltskondlik inimene, kel sada sõpra.

See oli põhjus, miks Uuetoale rõõmuga sulaseks tuldi.

Valmis laut ja aastatega suurenes kari. Veel mõni aeg tagasi oli Uuetoal 60 looma. Praegu on lüpsilehmi 30, enamik Holsteini tõugu mustakirjud ja kolm punast maakarja esindajat. Piima on müüdud 1995. aastast FIE Prints ärinime all, mis praegu Murrumutter OÜna tegutsemist jätkab. Põllutöötehnikat osteti oma vahenditest või ehitati vanadest uusi kokku. Suigus asub Printside viljaveski ja kuivati.

Erika räägib, et kuigi tööd tehti kõvasti, ei jätkunud piima müügist laste koolitamiseks. Kõigil on tulnud pangast õppelaenu võtta ja seda hiljem ise maksta.

Printsi peres on viis last. Vanim poeg Heimar on õppinud metsandust ja elab Pärnus. Jaan läks venna jälgedes põllumajanduskõrgkooli, aga valis inseneri ameti. Tema elab Ares. Vanem tütar Eele on inglise keele filoloog, kelle elu viis Inglismaale vahetusüliõpilaseks ja inglasele mehele – ta elab oma perega Bristolis. Teine tütar Saale on vene filoloog, praegu elab ta samuti oma perega Ares. Kodune on veel vaid noorim tütar Liina. Kokku on Erikal-Arnoldil kuus lapselast.

Arnold on lapsi julgustanud haridust omandama. “Majas peavad raamatud olema, siis tekib lugemise vastu huvi. Raha pole eesmärk. Raha on nagu õli mootori sees. Tähtis on, et elad ja tunned sellest rõõmu.”

Maakarja taasasutaja

Arnold on Eesti maakarja kasvatajate seltsi taasasutaja ja auliige. Taasasutaja seepärast, et Päriveres asus maakarja seltsi Karu laut, kus omaaegne sovhoosi direktor Mihkel Kallaste pidas au sees maakarja. Lehmade põlvnemist jälgis zootehnik Ain Leesment.

Karu laudas oli 450 looma. Nüüd loendatakse niisama palju maakarja isendeid Eestis kokku. Arnold mäletab päeva, kui maakonna parteijuht Valter Udam ta jutule kutsus. Piima-Valter andis käsu lehmad likvideerida. Tema silmis olid need reliktid. Au ja kuulsust polnud neist loota. Kui sovhoosi direktor tahab neid säilitada, taotlegu riigilt luba muuseumi pidamiseks. Printsi ja Leesmendi eestvõttel saigi 1988. aastal loodud Eesti maakarja selts.

Tagasi üles