Karud on hakanud end Pärnumaal näitama

FOTO: PP

Maal elavate inimeste sagenevad kohtumised karuga on tekitanud küsimuse, kui palju neid suuri kiskjaid meie metsades liigub ja kui verejanulised karud tegelikult on.

Pärnumaa naised, kes augusti lõpul Ikla kandis, Jaagupi lähedal ja Häädemeestel karu kohtasid, arvavad, et olukord on väljunud kontrolli alt ja küla lähedale tunginud ohtlikud loomad tuleks maha lasta.

Jaagupis Juta Häidma aiamaal porgandeid närinud noorest karust ajalehes kirjutamise järel helistas toimetusse naine Iklast. Tema koduõue läheduses oli noor karu end näidanud 27. augustil, paar päeva enne Jaagupi porgandivargust. Helistanu pragas karust kirjutanud ajakirjanikuga, et too võtvat karulugu naljanumbri, mitte metslooma ohtliku ründena nagu inimesed, kes karuga on pidanud looduses silmitsi seisma.

Karud tulevad Pärnumaale

Keskkonnateabe keskuse edastatud andmete järgi on karude arvukus Eesti metsades aasta-aastalt suurenenud ja nende levikuala on riigis laienemas lääne suunas.

Nii on viimastel aastatel leitud uued pesakonnad Läänemaal ja Pärnumaa lääneosas. Pärnu maakonnas oli karusid mullu teada viis pesakonda ehk emakaru poegadega, sest isakarud elavad omaette, olles karupoegadele ohtlikud.

„Asurkonna laienemist Lõuna-Eesti suunas on takistanud asjaolu, et kõik Valgamaale asunud sigivad emakarud on enesekaitse põhjendusega maha lastud,“ on kirjas keskkonnaameti ulukiseire ja jahisoovituse 2010. aasta aruandes.

Pärnumaal pole siia tulnud karudega nii karmilt ümber käidud.

Pärnumaa jahimeeste liidu esimees Jaan Liivson teatas, et tänavu on Pärnumaal lastud viis, mullu kolm ja tunamullu kaks karu.

Eestis arvatakse keskkonnaameti heaks kiidetud andmete järgi elavat umbes 700 karu. Arvestades Pärnumaa avarust, soode, rabade, inimtühjade rannaalade ja metsade rohkust, peaks otte üksjagu siiagi jätkuma.

„Mina karude arvukuse suhtes nii optimistlik pole, kui ametlikult välja on öeldud,“ lausus Liivson. „Kui Eestis on umbes 150-200 hunti ja selle hinnanguga võib nõus olla, siis kolm korda huntidest rohkem meil karusid ei ole.“

Liivson pakub riigis karude arvuks 400-500 isendit, kui palju neist Pärnumaale satub, teab vaid jumal taevas.

Tänavu nagu mullugi lubati Eestis küttida 60 karu, mullu kutitigi rekordarv – 45 metsaotti. Tänavu karujahihooaeg alles kestab.

Isegi kui Eestis leidub ainult pool tuhat karu, elame karukülluses, sest näiteks Šveitsis pole järel ainsatki karu. Saksamaal nähti 2006. aastal üksikut karu, kellel panid nimeks Bruno. Prantsusmaal arvatakse elavat 10-20 pruunkaru, kes kõik on riiki toodud. Viimane Prantsusmaa põline karu tapeti 2004. aastal.

Norras on alles 164 karu, Soomes elab neid umbes 1200, Rootsis on otte üle 3000 ja Venemaal elavat 120 000 karu.

Karu on putukasõltlane

„Noored karud, kellega maanaised Jaagupis, Ikla kandis ja Häädemeestel kohtusid, pole kindlasti mullu või tunamullu Pärnumaal maha lastud karude orvud, sest jahimehed on siinmail lasknud vaid isakarusid,“ kinnitas Liivson. Ta lisas siiski, et tema arvates tuleks karujahiaeg augustist-septembrist-oktoobrist üle viia märtsikuusse, kui enamasti on emakarud poegadega alles urus ja püssi ette jääksid üksnes isasloomad.

Keskkonnateabe keskuse hinnang jahimeeste kutseoskuste kohta pole positiivne: 2008. aastal kolme jahimehe poolt Eestis isasteks täiskasvanud karudeks arvatud jahisaak osutus uurimisel emasloomadeks, kellest ilmselt jäid maha orvud.

„Kuna orvud peavad end isaste eest peitma, võivad nad rännata sünnimetsast üsna kaugele ja nooruse rumaluse tõttu asulate lähedale või küladessegi sattuda,“ märkis Liivson.

Samal ajal võivad vanad karud olla niisugused metsaasukad, kellel on kogemusi nii seenelistega kokkusattumisest kui jahimeeste eest peitu pugemisest, sest karud elavad kuni 50aastaseks.

Nii Liivson kui keskkonnaameti Pärnu-Viljandi regiooni loomade rehabilitatsiooni spetsialist Kärt Jaarma kinnitasid, et üldjuhul karud inimesele ega kariloomadele endast ohtu ei kujuta.

„Karud on suurel määral taimtodidulised loomad, kelle ratsioonist 80 protsenti on taimne, ainult enne talveunne vajumist vajavad need suured loomad valku, süües kergesti kättesaadavat, putukaid näiteks,“ selgitas Liivsion.

Isegi mesitarusid ei ründavat karud mee- see on niisama magus suutäis -, vaid vastsete pärast.

„Seda, et karu karjamaale murdma tuleks, võib juhtuda ainult looma viimases hädas,“ lohutas Jaarma maarahvast.

Tagasi üles