/nginx/o/2016/02/16/5052623t1h864e.jpg)
See kriis raputas maailma palju enam, kui seni omaks oleme võtnud. Meie tava-arusaamades oli kriis põhiliselt majanduse tsükliline kõikumine, mis tõi kaasa sisetoodangu suure languse ja tööpuuduse, kuid jätab maailmamajanduse põhimõtteliselt samasuguseks, nagu see oli enne kriisi. Paraku on välismaailm juba mõnda aega teistsugune kui kriisi eel.
Esiteks tõi kriis kaasa maailma majandusliku jõu kiirema ümberpaiknemise ida suunas, kui seda veel kaks-kolm aastat tagasi eeldati. See tähendab, et kogu maailmal tuleb konkurentsis püsimiseks senisest palju enam arvestada sealse majanduspraktika ja tõekspidamistega.
Teiseks on oluliselt teisenenud riikide roll maailmamajanduses. Valitsused püüavad majanduse turgutamiseks kasutusele võtta kõik olemasolevad ja loodetavad, halvemal juhul olematudki ressursid. Kuid sellega nende roll ei piirdu. Kuivõrd kõik riigid püüavad end kriisist eksportida, on kriisijärgses maailmas konkurents tunduvalt tugevnenud.
Tihenenud konkurents tähendab aga seda, et ellu jäävad need, kes suudavad teistest enam arendustegevusse panustada, olla innovaatilisemad. Ja seda mis tahes töö või toote tegemisel. Kuid konkurentsi tugevnemine tähendab sedagi, et majandus muutub veel globaliseeritumaks, kui ta seni olnud on. Lõplikeks võitjateks jäävad need, kes suudavad tegutseda ülemaailmselt, kasutada tõhususe saavutamiseks ühe või teise piirkonna eeliseid nii oma toodete valmistamisel kui turustamisel.
Paraku ei ole kriisi läbi teinud ettevõtjatel tihti aktiivseks arendustegevuseks ressursse. Peale selle takistab ressursside nappus ja riskide suurus ettevõtmiste algatamist, uute toodetega väljatulemist.
Sellises olukorras ei ole üllatav, et suur osa maailmast on lahenduse otsimisel pööranud pilgu Aasia ja Ladina-Ameerika riikide, täpsemalt seal rakendatava majandusmudeli poole. Said ju need riigid kriisis kõige vähem kannatada (kui üldse) ja väljusid sellest üldjuhul pärast ühe-kahe kvartali pikkust retsessiooni.
Kui võrrelda kriisieelse ja -järgse maailma majanduspoliitilisi arusaamu, seisnebki nende peamine erinevus riigi majanduslikus rollis: riigid on hakanud tundlikumalt reageerima muudatustele majanduskeskkonnas, vajadusel võtma riske, enam panustama arendustegevusse, muutunud kõiges selles selektiivsemaks, eesmärgile orienteeritumaks.
See on mõistetav: tugevas konkurentsis saavutavad edu üksnes need, kes suudavad oma ressursse otsustavatesse sektoritesse teistest efektiivsemalt ja kiiremini mobiliseerida. Eriti oluline on selline tegevus väikese või keskmise suurusega majanduse puhul, seepärast ei ole üllatav, et esimeste seas asuvad sellele teele nii meie põhjanaaber kui Keldi tiiger (Iirimaa, toim).
Eesti probleem on siin kahetine. Esiteks oleme maailmaturul veel põhiliselt lihtsa allhanke tegija staatuses. See aga tähendab, et konkureerime suures ulatuses oma suhtelisele kulueelisele (odavusele) toetudes. Kuid praegune Eesti ei ole enam kuigi odav riik. Ei Euroopa Liidus, veel vähem kogu maailmas.
Teiseks pole me eelneva 20 aasta jooksul panustanud arendustegevusse sellisel määral, et selle baasil suuta uusi konkurentsivõimelisi tooteid tootma ja turustama hakata. Paraku on just tootedisain ja -müük väärtusahelas kõige tasuvamad valdkonnad ja kes neid kontrollib, jagab suurima osa müügitulust.
Tegelikult hakkabki meie majanduslik tulevik sõltuma sellest, kui kiiresti suudame samm-sammult muutuda lihtsa allhanke tegijast või odava teenuse pakkujast uute toodete arendajaks ja müüjaks.
Arvestades Eesti ettevõtete väiksust ja nende ressursse, on selge, et ilma vastavate ja küllalt hästi fokusseeritud riiklike programmideta on meil maailmas väga raske edu saavutada. Sellega ei saanud hakkama isegi Lõuna-Korea ettevõtted. Liiati on see päris võimatu seetõttu, et kõikides edukates riikides selliseid programme ju rakendatakse.
Eesti toetab ju ettevõtlust ka, kuid meie seniste toetuskavade suurim puudus on olnud selge fookuse ja ambitsioonikuse puudumine ja formaalne bürokraatlikkus. Samuti see, et meil ei lubata riskida, kuivõrd üks ebaõnnestumine võib tuua kaasa nii selle isiku kui poliitika stigmatiseerimise.
Kui me endale oma puudustest aru anname ja oleme valmis teistelt senisest rohkem ja kiiremini õppima, ei ole midagi, mis takistaks meil uut eduloo peatükki kirjutamast.
Aga Pärnu platseerub rahvusvahelises konkurentsis suhteliselt mugavalt. Ühe lennutunni kaugusel siit asetsevad jõukad, maailma ühe pikema elueaga ja kiiresti vananevad rahvad. See on Pärnu-suurusele linnale ülisuur loomulik turg, pakkumaks tervisetooteid. Pärnul pole oma nišši otsida vaja, tal tuleb üksnes oma senises nišis enam lisandväärtust pakkuvad tooted välja arendada ja nende turundamist hoogustada.