Muserdunud isa: “Nad tapsid mu lapse”

FOTO: Ants Liigus

Augusti viimasel päeval kell 9.14 sündis Pärnu haiglas poisslaps. Sünnitus, mitte küll kõige lihtsamini kulgenud, näis lõppevat kenasti. Kuid koju, kus vanem vend juba pikisilmi ootas, see väike ilmakodanik ei jõudnud. Tund hiljem pidid arstid tunnistama lapse surma.

Niisuguseid, arstide keeles perinataalseid ehk enne vastsündinu seitsmepäevaseks saamist saabunud surmi tuleb Pärnu haiglas, kus aastas näeb ilmavalgust ligemale 800 last, ette sagedusega kaks kuni kolm korda aastas.

Üldjuhul ei jõua need nukrad lood leheveergudele. Kaotuskibedus ja leinavalu jäävad haigla steriilsetesse koridoridesse ja korraga nii kitsaks tõmbunud koduseinte vahele.

Ent Marek ja tema abikaasa Kaili on otsustanud oma loo ära rääkida. Lootuses, et ehk muudab see midagi. Muidugi, poega see neile tagasi ei too. Henri, nii on selle väikemehe nimi, kelle sünni- ja surmakuupäev märgitud ühe ja sama daatumiga, puhkab nüüd Paikuse uuel kalmistul sihvakate tasa tuules kõikuvate mändide all.

Seltsiks kaks väikest, küünlajalga kaunistavat inglit. Ja isa. Ikka ja jälle, päev päeva järel, leiab Marek ennast pisipoja hauakääpa kõrval seismast. Muld aga ei suuda matta tema ega Kaili valu. Ega küsimusi, mis vanemaid rõhuvad ja neil magada ei lase. Miks pidi nende poeg surema?

Surmatunnistusel on kõik lihtne ja kiretu: linnuke lahtris “haigus”, lisamärkusena “nabaväädi tõeline sõlm”. Ent see ei ole vastus, mida Marek kuulda tahaks. See ei ole küsimus, mis teda vaevab. Tema tahaks, et keegi võtaks vastutuse, tunnistaks oma viga, jääks süüdi ja kannaks karistust.

“Nad tapsid mu lapse, see on mõrv,” keevad Mareki emotsioonid üle, kui ta meenutab hommikut, mil tema ja Kaili elu igaveseks muutus.

Marekile olevat kohe tundunud, et ega asi päris õige ole, kui kuulis ema rinnale asetatud poja suust ootuspärase kisa asemel vaevaliselt kostvat äginat. Seda kuulis arstki, kes lapse sülle võttis ja külili lauale asetas.

Küsinud arstilt, mis toimub, vastatud Marekile, et jah, süda lööb tugevasti ja kõik on korras, vajab ainult natuke hapnikku. Arste usaldades lahkus Marek korraks palatist, et haiglaesisesse parklasse jäetud autost naisele villasokid tuua.

Sokid peos, tagasi jõudnud, oli sünnituspalati rutiinne askeldamine asendunud paanilise sagimisega. Nagu Marekile kõrvalt näis, tekkisid esmalt probleemid lapsele hapniku andmisega. Seda üritatud anda balloonist, siis aga väitnud keegi, et balloonis pole hapnikku. Toodi uus, misjärel leiti, et esimeses balloonis ikkagi oli hapnik.

Väärtuslikud minutid aga kulusid. Vähendades sekundhaaval väikelapse võimalusi ellu jääda. “Siis nad hakkasid elustama teda: haiget tegema ja torkima nende ergutitega,” meenutab isa, kes jõuetuna pidi pealt vaatama, kuidas tema vaikselt igavikku kuhtuva pisipoja suust verd nirises.

Jooksujalu kohale tõtanud anestesioloog karjunud, et “kuradi lambakari, tehke oma tööd”. Karje, mis ühtviisi iseloomustab nii peataolekut kui seda, et personal tõepoolest pingutas ja võitles selle väikse ilmakodaniku elu eest.

Säärases situatsioonis pole aega peenetundelisusele ja nii käratati paanikas Marekile, et ta arstide tööd ei segaks. Ja siis, hetkel, mil tema last reanimatsioonilaual palatist välja sõidutati, kuulis Marek sõnu, mis jäävadki teda kummitama: “Ei, sellest küll enam elulooma ei saa.”

Samal ajal püüdis oma lapse ümber toimuvat sagimist voodist pealt vaadanud Kaili rahu säilitada. “Meile ju öeldi, et kõik saab korda,” lausub ta. Viimase hetkeni uskus ta imesse.

Aga imet ei juhtunud. Tund pärast sünnitamist naasid kolm väsinud ja löödud ilmega arsti palatisse ja ütlesid, et kahjuks … “Nendele oli see nii lihtne,” ohkab Kaili. Vaikib siis, pilk rändamas kusagil, kuhu meie vaadata ei oska. “Ilus suur poiss oli,” lisab ta mõtlikul ja raugel häälel, nukra naeratusega.

Marek ei suuda naeratada. “Mul oli kõik … lapse voodi kokku pandud ja ... kõik,” murdub suurt kasvu mehe jutt pisaratesse, kui ta vappudes röötsakile vajub. End kogunud, tõstab temas taas pead kibedast leinast jõudu saav raev. Ta ei saa leppida, ta tahab vastuseid.

Miks ei olnud sünnitusel ämmaemanda kõrval naistearsti, kui teati, et lapse ema põeb diabeeti? Miks ei tehtud ligi viiekilose lapse ilmaleaitamiseks keisrilõiget? Miks ei märgatud juba sünnitamise ajal, et nabaväät on lapsel hapniku kinni tõmmanud? Miks ei olnud sünnituspalatis valmis vastsündinu päästmiseks vajalikke vahendeid? Miks ei suudetud lapse elu päästa? Miks, miks, miks ...

Osale nendest küsimustest on vastus olemas Pärnu haigla ravijuhil Veiko Vahulal, kelle esialgsel hinnangul jälgiti patsiendi rasedust ja juhiti sünnitust nõuetekohaselt.

Ettenägematu sünnituse tüsistus – sünnituse väljutusjõudude nõrkus – kujunes ootamatult välja alles sünnituse lõppfaasis, mil loote keha väljutamine pärast pea sündimist võttis tavapärasest rohkem aega: lapse pea sündis kell 9.11, õlad ja keha aga kell 9.14. Et aga loote pea oli väljas, oli selleks ajaks keisrilõikeks juba hilja.

Pealegi, neli minutit pea ja keha sündimise vahel iseenesest, nagu Pärnu haigla naiste- ja lastekliiniku juhataja Kardi-Liina Vahula vanematele eraviisilises vestluses selgitas, ei ole liialt pikk aeg. Selle ajavahemiku sees sündiv laps ei vaja üldjuhul elustamist. Juhul kui sünnitus kulgeb normaalselt.

Paraku polnud Henri puhul tegemist normaalselt kulgeva sünnitusega. Sünnituse ajal oli sõlmes nabanöör pitsunud sünnitusteedesse, põhjustades lootel ägeda hapnikupuuduse.

“Ei selline väljutusjõudude nõrkus ega ka nabanööri sõlm ole tänapäeval ennustatav ega diagnoositav,” selgitas Vahula, et juba 2007. aastast Pärnu haiglas töötanud ämmaemand ei saanud teadagi, et laps on sõlmes nabanööri tõttu hapnikupuuduses. Mistõttu ta asetatigi kohe elustama asumise asemel ema rinnale, nagu seda ikka tehakse.

Lapse seisundi halvenedes alustanud valves olnud, Vahula kinnitusel suurte kogemustega lastearst, kohe esmaste elustamisvõtetega, kaasates seejärel elustamisse haigla anestesioloogilise reanimatsioonibrigaadi.

“Kahjuks ei õnnestunud vastsündinu elustamine, vaatamata tunniajalistele püüdlustele, ja konstateerida tuli lapse surma,” märkis Vahula. Lisades, et patoloogiliste uuringute tulemused võivad anda täpsema teadmise lapse surma põhjuste suhtes. “Võimalik on aga seegi, et täpsem põhjus ei selgugi.”

Mis puutub lapse elu päästmise ajal pillatud lausetesse ja näilikku paanikasse, siis Vahula kinnitusel on vastsündinu surm psühhoemotsionaalselt raske nii lähedastele kui meditsiinipersonalilegi.

“Ka väga kogenud spetsialistid erutuvad, ka kõige aeglasemad liigutavad väga kiiresti. Seetõttu võib suure meeskonnaga tehtava elustamise käik paista kõrvalseisjatele pisut kaootiline, kärarikas. Personali omavaheline suhtlus võib olla järsk, vahel isegi mitte kõige viisakam – selline on meie köögipool. Palume selle pärast vabandust,” selgitas Vahula.

Küll ei nõustu Vahula kahtlusega, nagu esinenuks haiglal tehnilisi probleeme. Tema kinnitusel on kontrollitud, et probleeme hapnikuga varustamisel ei olnud vastsündinute elustamislaua küljes olevast hapnikuballoonist ega haigla tsentraalsest hapnikusüsteemist.

“Meie hinnangul toimus vastsündinu elustamine kehtivaid ravijuhtnööre järgides, kõigi töötajate parimate püüdlustega kõigi olemasolevate oskuste ja võimaluste piires, kahjuks seekord tulemusteta,” nentis Vahula.

Ent arstidele karmilt valus, aga usutavasti õpetlik tööõnnetus, mida järgmine kord on lootus vältida, on Marekile ja Kailile taak, millest nad enam iial ei vabane. Neile jääb mälestus pisipoja esimestest hingetõmmetest, mõni foto kirstus lamavast pruntispõsksest poisist ja hinges haigutav tühjus, millele ei ole leevendust. “Nüüd ela sellise teadmisega, see jääb kogu aeg hinge. Ja südamesse,” sõnab Kaili veekalkvel silmadega.

    Tagasi üles