Tardunud sild

Foto: PP

Lähiminevikus on Pärnus kohalike valimiste eel kostnud lubadusi panna Kesklinna silla klapid taas liikuma. Ühe sellise kindla ja olupoliitikavälise lubaduse andis 1991. aasta 26. novembri Pärnu Postimehes Eesti-Rootsi ühisfirma Baltic Trading International (BTI) peadirektor Enn Seppel.

Tookord linnavalitsusele saadetud kirjas väljendati soovi silla klapid üles tõsta, mispeale linnasaksad vastasid, et sellest on vähe, klapid peavad ka uuesti kinni käima.

Pea 20 aastat tagasi algasid tööd silla all paljutõotavalt. Mehhanismide puhastustöö käigus tehti kindlaks, et klappide juures oli monteerimisel tehtud arvestusviga.

Uus tõstemehhanism pidi hakkama klappe liigutama hüdrosilindrite ja pumpade abil, nagu see käib terves maailmas. Seppel arvas tookord, et tööd võib aastaga lõpetada, ja teha nii, et silda polegi tarvis liikluseks sulgeda.

”Kas tõesti saab Pärnu jõgi taas Papiniiduni laevatatavaks?” küsis ajakirjanik Andres Mets lootusrikkalt.

15. detsembril 1992 kirjutas Pärnu Postimees viitega Eesti Ekspressile, et majandusraskustes BTI, mis muu hulgas rahastas isikutunnistuste väljaandmist, oli riigikogu liikme Vardo Rumesseni sõnutsi kulutanud selleks Kesklinna silla remondiks mõeldud raha. Linnavalitsuse infotunnis võeti letti toonane Pärnu linnapea Rein Kask.

Selgus, et 1991. aastal sõlmis linnavalitsuse kommunaalamet BTIga leppe Kesklinna silla konstruktsioonide uurimiseks ja lahtikäivuse taastamiseks. Uuringute tulemusel läinuks silla remont maksma 1,5 miljonit rubla ja miljon Rootsi krooni (praeguses vääringus umbes 1,85 miljonit Eesti krooni).

Kalkulatsioonid võeti teadmiseks, BTI-le maksti lepingujärgsed 100 000 rubla, kuid edaspidiseks koostööks ei näinud linn rahapuudusel võimalusi, kuigi BTI oli endiselt huvitatud ja lubas otsida isegi välispartnereid.

Kuna lahendamist vajasid pakilisemad probleemid, siis silla remondi suhtes mingeid lepinguid ei sõlmitud. Nii on Pärnus siiani kasutusest väljas suur osa kesklinnapoolsest heakorrastatud jõekaldast.