Murelik leinaja: Öeldi, et matused jäävad ära

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

FOTO: Ants Liigus

Hiljuti abikaasa matuseid korraldanud proua Maili pettumus oli suur, kui talle helistas Pärnu linnavalitsuse ametnik ja edastas nõude, mille täitmata jätmine ähvardas leinatalituse Alevi kalmistul ära jätta.

“Öeldi, et matused jäävad ära, kui ma ei kirjuta alla lepingule ega nõustu kuuekohalise hauaplatsiga,” meenutas proua. “Seni teadsin, et 2006. aastal, kui matsin Alevi kalmistule oma isa, eraldati mulle sinna kahekohaline plats.”

Kirjutas alla

Maili kirjutas lepingule alla. “Mul ei jäänud muud üle,” andis proua mõista, miks ta linnaametniku nõudmisega soostus.

Mailil olid kõik ettevalmistused lahkunu ärasaatmiseks tehtud, surmakuulutuski oli lehte pandud. Ei olnud mõeldav, et matused jäävad ära või leiavad aset mõnes muus kohas, kui plaanitud. Seetõttu ei saanud Maili leppida linnaametniku pakutud alternatiivse võimalusega matta abikaasa Uulu kalmistule. Pealegi oli kadunu avaldanud enne lahkumist soovi, et ta maetaks äia kõrvale.

“Nüüd mul siis ongi ilusti kuuekohaline plats,” sõnas proua irooniliselt. “Ainult ma ei tea, keda sinna veel matta. Olen lastele öelnud, et minu tuhk läheb minu lilledele.”

Maili möönis, et ta ei taibanud 2006. aastal kontrollida, kas talle eraldati kalmistul kaks või kuus kohta. “Enda arust sain kahekohalise platsi,” sõnas ta. “Mäletan, nagu oleks toona kantud žurnaali, et sain kahekohalise platsi. Need dokumendid, mis mulle nüüd anti, näitavad, et on kuus kohta. Nad väidavad, et ise kirjutasin alla. Ma ei tea, kui paljud on suutelised isa mattes küsima surnuaia plaani ja uurima, kui suur on neile eraldatud plats?”

Maili teab, et talle eraldatud hauaplatsil on muinsuskaitse all olev rist, mille hooldamise kohustus on inimesel, kelle kasutusse plats on antud. “Neil ei ole raha platside hooldamiseks ja ilmselt surutakse need kaela inimestele, kes neid hooldaks,” pidas ta võimalikuks. Niisiis on Maili seda meelt, et just muinsuskaitse all oleva risti pärast suruti talle suurem hauaplats peale. “Lihtsalt kasutatakse ära leinaja peataolekut,” sedastas ta.

Pärnu linnavalitsuse heakorraspetsialist Arvo Kase rõhutas, et hooldamata hauaplatside kasutusele võtmine on iga inimese vaba tahe. “Ühtegi hauaplatsi ei ole kellelegi sunniga antud,” sõnas ta. “Inimesed, kes on soovinud platse enda kasutusse saada, on saanud aru, millised kohustused nad endale sellega võtnud on. Kes on pidanud seda paljuks, on võtnud hauaplatsi Uulu kalmistule, kus saab kujundada hauaplatsi endale meelepäraselt.”

Muu hulgas mäletab Maili linnaametniku toodud põhjust, et Alevi kalmistul on välja jaotatud kindlate mõõtmetega hauaplatsid ja neid eraldi osadena laiali jagada ei saa. Nähtavasti mäletab Maili õigesti. Ja see info vastab tõele.

Nagu kinnitas Kase, säilitatakse vastavalt 1491. ja 1773. aastal rajatud Vana-Pärnu ja Alevi kalmistul hauaplatsid nende algses suuruses. “Hauaplatsi suurus sõltub sellest, millisena see algupäraselt moodustati,” täpsustas ta.

Platside hooldamise kohustus lasub isikutel, kes on soostunud nendel hauaplatsidel matust korraldama. “Mingisugust teist regulatsiooni pole olnud ega saagi olla,” lausus Kase.

Kase jutu järgi on nii Vana-Pärnu kui Alevi surnuaias antud varasematel aastastel kasutusse paljud hauaplatsid eesmärgiga neid korrastada. Peale selle on oluline, et algse kuju säilitaksid nii sealsed hauaplatsid kui inventar, näiteks betoon- ja sepispiirded, hauakivid, malm- ja marmorristid, hauakastid ja muu endisaegne.

“Kõik inimesed, kes on sellised platsid kasutusse saanud, on pidanud sellega arvestama ja vastavalt nendele nõuetele toimima,” tähendas Pärnu linnavalitsuse heakorraspetsialist. “Kalmistul käies on näha, kuidas endisaegset kalmistukultuuri on taastatud ja korrastatud, samal ajal võib vastupidistki näha.”

Niisiis on Kase sõnul vaja, et igal hauaplatsil oleks üks lepinguline isik, kellega Pärnu linnavalitsus ja haldusteenused saavad hauaplatsi teemal suhelda, olgu hauaplatsi kujunduse, hoolduse või matuste korraldamisega seonduv.

“Pärnu linna viiel kalmistul on registreeritud ligemale 20 000 hauaplatsi. Neljandat aastat käib nende kasutajatega kasutuslepingute sõlmimine,” selgitas Kase. “Oleme liitunud kalmistute infosüsteemiga Haudi ja täiendame selles keskkonnas oma andmebaasi, kaardimaterjali, pildimaterjali ja muud säilitamisele kuuluvat.”

Muinsuskaitse nõuab

Kase selgitas, et kalmistute andmebaas on muu hulgas kalmistuvahtide töövahend, kust nad saavad teavet hauaplatside kasutajatest ja nendega sõlmitud lepingutest. Pealegi on üleriigiline andmebaas veebipõhine: iga inimene saab otsida sealt oma lähedasi ja kaardi abil leida haudade täpsed asukohad.

Surnuaedade andmebaasi kaardid on koostatud mõõdistuste alusel. Kaartidele on kantud hauaplatsid, iga hauaplats on saanud andmebaasis oma registrinumbri.

“Metsakalmistu ja Uulu kalmistu alustasid tühjalt kohalt, nende hauaplatsid kujunesid vastavalt planeeritud mõõtudele ja hauaplatsi kasutaja soovile hauakohtade osas,” tõi Kase selgust, miks nendel 1951. ja 1979. aastal loodud kalmistutel ei ole hauaplatside eraldamine nii keeruline kui Pärnu kahes ajaloolises surnuaias.

Tõsi, Vana-Pärnu ja Alevi kalmistu on registreeritud kultuurimälestiste registris ja need on muinsuskaitse all. “Nendel kalmistutel kehtivad muinsuskaitselised nõuded ning hauainventari hooldamise ja säilitamise kohustus,” lausus Kase.

Peale selle tuleb nende hauaplatside kasutajatel arvestada kalmistu omapäraga: platside kujundus peab sobima ümbritsevaga, nende kujundamisel ei tohi kasutada kalmistule sobimatuid värvitoone ja materjale, nagu näiteks plast, klaas, vahtplast ja vannitubades kasutatavad plaadid.

Muu hulgas peab ajaloolisel kalmistul hauaplatsi ümber kujundamiseks olema muinsuskaitseameti kooskõlastus. “Need tööd peavad olema registreeritud ka kalmistu haldaja Pärnu haldusteenuste esindaja ehk kalmistuvahi juures,” sõnas Kase.

    Tagasi üles