Linnavalitsus otsustas suunata volikokku eelnõu, et kinkida Eesti ajaloomuuseumile nõukogudeaegse Pärnu monumentaalkunsti uhkus – Lenini pronkspea, mis ilmestas aastaid Rüütli tänava väljakut.
Lenini pronkspea seiklus jätkub
/nginx/o/2017/11/13/7308253t1hcaea.jpg)
4. november 2015, 07:45
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärnu ettevõtja Heiki Allik väljendas imestust, küsides, kuidas saab linn kinkida asju, mis talle ei kuulu. Nimelt andnud linnavalitsus 2006. aastal pronkspea Pärnumaa noorte kommertskojale, mille aktiivne liige Allik tollal oli. Ja kuju seisab praegugi hoiul tema firma laos kenasti kilesse pakitult muu vara hulgas.
Tegu pole mingisuguse pisikese pronksesemega, vaid üle poolteisemeetriste gabariitidega taiesega, mille liigutamiseks läheb vaja tõstukit ja transportimiseks veoautot või traktorit.
2006. aastal seisis see kolakas omaaegses linnavalitsuse kommunaalosakonna saras, kaitstuna uudistajate eest tabalukuga. Aga saraalune ise kuulus siis juba AS Minu Varale, mille töölistele antud käsk kuurialused puhtaks teha ja praht prügimäele viia.
Siis olekski tulnud Variku pronkstaiese kuulsusetu lõpp, kui mitte tollal Minu Varas töötanud Pärnu linnavolikogu liige ja noorte kommertskoja aktivist Rain Jung poleks vahele astunud.
“”Kas te olete hulluks läinud?” küsisin töömeestel, kui need olid valmis Pärnu prügimäge suure mõtleja pronkspeaga rikastama,” meenutas Jung. “Siis tuligi kellelgi kommertskojast mõte pronkspea Tallinnasse okupatsioonide muuseumile kinkida.”
Mõte polnud laita, sest okupatsioonide muuseumis ootasid juba ees pronksi valatud kommunistid Jaan Kreuks, Jaan Anvelt ja Mihhail Kalinin.
Mõte pronkskuju pealinlastele kinkida kiitis heaks Pärnu linnavalitsuski, mille majandusosakonna bilansis oli kuju arvel tollases vääringus 40 000 krooniga.
Just sellal olevat koostatud linnavalitsuse ja noorte kommertskoja vaheline Lenini pronkspea üleandmise akt, et kõik oleks korrektne, kui noored ettevõtjad kuju oma kulu ja kirjadega Pärnust Tallinna toimetavad.
2006. aastal jäi Lenini Pärnu monument pealinna viimata, kuna muuseumimajal polnud nii suurt ava, kust rauakolakas sisse mahuks. Kõneks oli koguni ühe vahelae või seina lammutamine, et hiigelpea toimetada teda sealses ajaloo prügikastis ees ootavate pronksist kolleegide juurde. Rahapuudusel jäi see tegemata.
Viimased aastad Allikul hästi peidetud ja hoitud kuju kuulub siiski vist Pärnu linnale.
“Kuju on jätkuvalt meie bilansis mitteamortiseeruva põhivarana, nüüd juba 2600euroses väärtuses,” sõnas Pärnu linnavara peaspetsialist Kadri Tekko. “Mingisugust vara üleandmise akti pole kunagi toimunud.”
Tegemist võis olla ka vara hoiuleandmise akti või volitusega see Tallinna toimetada.
Allik ei pidanud tähtsaks vana akti välja otsida, öeldes, et annab kuju meelsasti linnale tagasi, kui see kingitakse õigel eesmärgil ja õigesse kohta.
Leninile valati kaks pead
Eesti ajaloomuuseumil on 2018. aastal plaanis avada Tallinnas Maarjamäel nõukogudeaegsete monumentide väliala, kuhu soovitakse koguda riigi eri paikades asunud ideoloogilised monumendid, et neid asjakohase taustainfoga varustatult eksponeerida.
Pärnu Lenin sobiks sinna suurepäraselt, kui mitte Tallinna sõpruslinnas Kotkas poleks samasugune taies jätkuvalt linnapildis alles, seega lugupeetud.
Tallinn kinkis Matti Variku loodud pronkspea Kotkale 1979. aastal ja see meeldis tollastele otsustajatele niivõrd, et samalaadne valmistati Pärnu Rüütli platsile paigaldamiseks. Kuju avati pidulikult 1980. aastal. Tõsiasi on, et Pärnu kuju on õigupoolest Kotka Lenini pea koopia ja kotkalaste omast aasta noorem. Pärnu linnapildist kadus Lenin Eesti taasiseseisvumise järel.