Sõudelegend Jüri Jaanson tunnistas eile, et tippspordist loobumise otsus ei tulnud tal kergelt, mõtlemiseks ja vaagimiseks läks terve sügis ja lõplikuks proovikiviks kujunes hiljutine Armada võidusõit.
Jüri Jaanson: loobumisotsus ei tulnud kergelt
19. november 2010, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Mõtled, et otsustatud, lõpetan. Aga siis tuksatab, et äkki prooviks ikka veel. Ei, aitab… või jätkaks veel natuke,” rääkis Jaanson teda vaevanud kõhklustest sõudeklubi Pärnu vanas töökojas oma esimese Pärnu treeneri Mihkel Leppiku kõrval seistes. “Peapõhjus, miks tippsportlase karjääri lõpetan, on tervis, teine põhjus on vaimu väsimine. Sain hiljutisel Armada võidusõidul Šveitsis aru, et mul pole enam tahet olla agressiivne ja kõiki võita. Kui otsus tehtud, oli mu esimene mõte – suudaksin nüüd sellest kinni pidada!”
Loobumismõtteid on Jaansoni peas olnud varemgi.
“Kui sain 2004. aastal olümpiamedali, siis mõtlesin, et kas peaksin veel jätkama,” meenutas Jaanson. “Aga sõudepresident Rein Kilgi energia ja visioonid hoidsid mind ala juures edasi. 2006. aastal olid mul tervisega probleemid, aga sain taas Kilgilt innustust ja Pekingi olümpia näol oli hea siht ees.”
Pekingi hõbeda järel vaagis Jaanson, et nüüd on tal medal nii üksi kui meeskonnas, kõik peaks olema tehtud.
Heas kohas ja heal ajal olümpia meelitas
“Aga siis mõtlesin, et Londoni olümpia on ju heas kohas ja heal ajal, prooviks vanusele ja kõigele muule vaatamata sellegi olümpiani vastu pidada,” rääkis sõudja.
Paraku koges Jaanson tervise poole pealt kõigepealt puusaga, siis mootoriga tagasilööke.
“Tänavu aprillis selgus, et mul on rütmihäired,” selgitas Jaanson. “Tegin suvel päris suure mahuga, aga rahulikult ja arstide kontrolli all trenni ja lootsin probleemist lahti saada. Paraku olulist paranemist ei tulnud, rütmihäired jäid. Need pole midagi eluks ohtlikku, aga ikkagi…”
Teades suurepäraselt, et kui Londoni olümpia eesmärgiks seada, tuleb praegu karmilt, valusalt ja täiega sinna minekut alustada, seisis Jaanson teelahkmel. Ja otsustas.
“Vanusega on mu maksimaalsest võimekusest nagunii seitse-kaheksa protsenti maas,” arvas Jaanson. “Läheme edasi – kui London, siis minu jaoks tuleks kõne alla vaid neljapaat. Aga on risk, et minu tervisega võib ju treeningprotsessi käigus jälle midagi juhtuda ja kui ma ära peaksin kukkuma, mis siis paatkonnast saab?”
See olevat üks põhjusi, miks Jaanson otsustas, et on aeg kõrvale astuda.
“Aga mitte ainus. Kui vaatan praegu aknast seda lörtsist ilma ja mõtlen, et peaksin trenni minema… Vaim on väsinud. Aga kevadel võtan kindlasti riiulist paadi ja lähen jõele sõudma,” lubas Jüri.
Mida Jaanson nüüd tegema hakkab, ta veel öelda ei osanud. Treeneritööst pole ta veel mõelnud, sest on sõudmist 29 aastat vaadanud tippsportlase pilguga ja teab, et peaks treenerina nägemise oskuse saamiseks aega varuma.
Mis edasi saab, Jaanson veel ei tea
“Eks ma pea selle tee leidma, millega pere ära toidan,” rääkis nüüd juba ekstippsõudja. “Kunagi tahan oma pooleli jäänud õpinguid jätkata, poliitika huvitab mind, kodust elu on vaja ümber sättida. Tütred näiteks ei tea, mida tähendab mittetippsportlasest isa, kes nüüd palju rohkem kodus viibib. Nad ei osanud mu loobumisotsuselegi reageerida teisiti, kui seda vaid teatavaks võttes.”
Londoni olümpiale pealtvaatajana sõitmist Jüri Jaanson ei välista, aga tal on üks tingimus.
“Lähen sinna kanali äärde üksnes siis, kui tean, et suudan sõudmist rahulikult vaadata. Mine tea, ehk poolteise aasta pärast suudangi,” arvas Jaanson.
Eesti tituleerituim sõudja arvas, et tema ala on praegu heas seisus ja ühe mehe lahkumine ei tähenda midagi halba. Head teed soovib ta ka oma Pekingi olümpia paadikaaslasele, nüüd ühepaadil sõitvale Tõnu Endreksonile.
“Tõnu ühepaadile minek polnud mulle üllatus, üllatus oli see, et ta vaheaasta võttis,” kinnitas Jaanson. “Ühepaati istumine oli tal õige otsus. Tõnu iga ja kogemused ütlevad, et tal on õige aeg ennast realiseerida.”
Jaansoni esimesed treenerid olid mitte Pärnus, vaid Viljandis. Ja ala polnud mitte sõudmine, oli hoopis suusatamine. Meest, kellest hiljem sai sõudekorüfee, juhendasid esimestena Viljandi legendaarsed suusatreenerid Heino ja Urve Bergman. Jüri esimene sõudetreener oli Viljandis Anne Freimuth, aga väidetavalt tabas Freimuth kiiresti ära, et kalliskivi peaks lihvima temast kogenum, ja nii jõudis Jaanson Pärnusse Mihkel Leppiku käe alla. Kellega koos mindi peaaegu 1990. aasta MM-kullani.
Treener märkas, et Jüri pole allaandja tüüp
“Märkasin Jüri juures juba alguses, et ta ei anna kunagi alla, ja mul tekkis lootus, et poisist peaks midagi tulema,” meenutas Leppik. “Jüri läks paadiga ümber nii siin Pärnu jõel kui Moldaavias, aga ujus välja ja ronis paati tagasi.”
“Mäletan, kui kord novembris Pärnu jõel ümber läksin. Rabelesin jalad paadi küljest lahti ja mõtlesin, et kas ujun kaldale paadist hoides või paadita,” tuli ka Jaansonile meelde. “Võtsin siis paadi kaissu ja tulin. Õnneks võtsin. Otsustanuks teisiti, ei tea, kas külmas vees kaldale jõudnuks.”
“Me oleme Jüriga puuda soola koos ära söönud,” kinnitas Mihkel Leppik. “Eks läinud mõõna-aastail meie mõtted lahku, aga oli otsimise aeg, ja võib-olla ei teadnud Jüri isegi, mida otsis ja tahtis. Igatahes on ta sõudmise ajalugu.”
Õhkkond Pärnu sõudeklubi arhailises töökojas oli eile lõuna ajal südamlikult nukker. Et mitte öelda veel melanhoolsemalt.