Abivahendite teenust korraldasid seni maavalitsused, mis tegi kokku 17 üksust, kellega koostöös püüdis riik tagada inimesele sobiva abivahendi kiire kättesaadavuse. Inimeste abistamiseks ettenähtud raha jaotati maavalitsustele elanike arvu, mitte inimeste vajaduste järgi.
Kiire abi osutamise muutis veelgi raskemaks see, et abivahendit sai riigi toetusega taotleda vaid oma maakonnas. Inimene pidi ootama ja ootama. Ootama sellegagi, et istuda, seista, liikuda, magada. Kui oodata polnud võimalik, pidi inimene ise leidma ja soetama hädavajaliku abivahendi, saamata tagantjärele riigilt kompensatsiooni.
