Külalised kaugelt põhjast tulevad toitu otsima

Foto: Karl Adami

Esimene kohev lumi tuleb minu jaoks alati üllatusena. Ühel hommikul, mil maas on just nimelt see esimene kohev lumi, sean kibekiirelt jalga talvejalatsid. Tülikas tegevus. Lisanduvad vammused, mida lõpuks saab selga ehk niisama palju, kui mõnes vaesemas pargis on puid. Lootuses, et esimene lumi armutult ära ei sula, kiirustan tuttavasse palumetsa. See karge õhk, mis pehmelt lumelt õhkab, on mind alati köitnud.

Kuulda on tutt-tihaseid, musttihaseid, pöialpoisse – nii nagu tavaliselt. Nad on hommikul tõenäoliselt hämmingus ja veidi vähem üllatunud kui mina. Seavad nemadki tiivad metsa poole lennuks valmis. Vammuseid neil selga tõmmata pole, kõik vajalik on juba seljas. Nad on kenasti mu vaateväljast möödunud ja neile järgnevad veidi suuremad linnud. Leevikesed need pole ja pasknääridel ei ole nii väiksed varjud.

Heli, mis sel hommikul mu kõrvu jõuab, pole tuttav. Ühtäkki on mulle nii kodune ja tuttav palumets ning männinoorendik seal kõrval muutnud värve, muutnud helipilti. Mind oleks justkui hetkega viidud Lapimaale. Vähemalt nii kujutan külastamata Lapimaad vaimusilmas ette. Kohev lumevaip, paksult lumega kaetud kuused, künkad ja minu jaoks uued sulelised. Mõtteist rändavad läbi paljud liigid, kuid ma ei leia miskit tuttavat. Ühtäkki meenub: need on männileevikesed. Leevikese mõõtu jässakad külalised põhjamaalt. Kaugemalt põhjamaalt.