Raimo Pajusalu: Prantsuse võrkpalliliiga on üliühtlane

Pärnust suurde sporti tuule tiibadesse saanud Raimo Pajusalu on Eesti võrkpallikoondise raudvara, viimati aitas ta Hollandit alistada ja EM-finaalturniirile jõuda. Foto: Ants Liigus

Pärnu võrkpalliklubist tähelendu alustanud ja aastaid Belgia tippklubis Roeselare Knack mänginud temporündaja Raimo Pajusalu kannab nüüd Rennes Volley särki.

Roeselare meeskonnaga teenis Pajusalu Belgias kõikvõimalikke autasusid ja jõudis Euroopa meistrite liigas tasandile, kus Eesti võrkpalluritest oli selleks ajaks olnud vaid Viljar Loor (tänavu jõudis Oliver Venno kõrgemale ehk nelja sekka), Rennes’i meeskonnaga on ta Prantsuse liigas keskmik.

Kuidas vorm ja tervis on? Päris igas mängus te Rennes’i eest platsil ei käi …

Alustasin hooaega korralikult, osalesin kõigis mängudes ja sain enamasti oma rolliga hakkama. Novembri lõpus muutus aga treeningute ja mängude graafik väga tihedaks ja selg andis järele. Kaks nädalat oli trennipausi, aga nüüd harjutan jälle ja viimases mängus olin juba kaks geimi platsil. Paus jättis vormile siiski jälje, normaalsele tasemele naasmine küsib aega.

Mis seis teie meeskonnal Prantsusmaa kõrgliigas on?

Käivitumine ja ühtse rütmi leidmine võttis meil veidi aega ning me kaotasime sügisel mitu võidetavat mängu. Edasi hakkas asi paremaks minema ja praegu oleme liigas kümnendad, esikaheksast maas kahe ja punasest tsoonist ees viie punktiga.

Kuidas Rennes Volley meeskonda iseloomustate?

Meeskond koosneb kogenud mängijatest. Eelmise aasta satsist lahkus kaks nurgaründajat, asemele tulid ülikogenud Prantsuse ekskoondislane ja tšehhist diagonaalründaja. Mehi on igast ilmakaarest, esindatud on Martinique, Tahiti ja Austraalia, Euroopast Tšehhi, meie Keith Pupartiga Eestist ja prantslased. Meeskonnakaaslased on toredad, arukad ja sõbralikud.

Kuidas võrdlete Rennes’i Roeselarega?

Roeselares oli 12 täisproffi, kes elasid hommikust õhtuni ja päevast päeva hooaja algusest lõpuni ainult võrkpallirütmis. Rennes’is käivad mõned nooremad mängijad koolis ja tegelevad võrkpalli kõrval muudegi asjadega.

Belgias oli ametis kaks täiskohaga treenerit, Rennes’i treener töötab päeval inseneri ja õhtul treenerina. Klubi käekäigu eest hoolitsev seltskond – presidendid, mänedþerid, sekretärid ja muud asjapulgad – oli Belgias oluliselt suurem. Roeselare oli ja on praegugi Euroopa mõistes tippklubi, Rennes’i sellesse kategooriasse liigitada ei saa.

Mõni asi siin vahel viibib, “homme teeme” mentaliteet on olemas, aga see on prantslaslik ja siin täiesti normaalne nähtus.

Korter on mul kena ja nüüdisaegselt sisustatud, autoga kannatab liigelda, sissetulek vastab ootustele, meditsiiniline teenindus on hea, ehk isegi parem kui Belgias.

Võrkpalli aspektist on suurim erinevus selles, et Roeselares mängiti kiiremat võrkpalli. Üldiselt ma oma valiku üle ei nurise – liiga on põnev ja meeskond konkurentsivõimeline.

Aga Prantsusmaa ja Belgia liiga võrdlus?

Need on väga erinevad. Belgias on kaks-kolm väga heal tasemel meeskonda ja nende järel tükk tühja maad. Prantsusmaal on viimaste aastate liider Tours Volley teistest pisut üle, ülejäänud meeskondade tase on väga ühtlane. Seega on liiga väga huvitav.

Mõni aasta tagasi mängis välismaal palju Eesti võrkpallureid, nüüd selgelt vähem. Miks? On turg täis? On Eestiski häid meeskondi ja palgamaksjaid?

Eks igaühel ole omad ootused, lootused ja põhjused, miks koju tagasi tullakse. Aga kahtlemata on majanduskriis spordiklubide eelarvetele oma jälje jätnud. Tööd otsivaid mängijaid on palju, head lepingut saada on üha raskem.

Kas teid lastakse jõuluks koju käima?

Erinevalt varasematest aastatest ma tänavu jõuluks koju ei tule. Reisiks jääb liiga vähe aega ja praeguste ilmaolude juures pole kindel, kas ja kuidas lennukid-rongid liiguvad.