Uudis, et Pärnu Endla teatri esine jääb elupuudeta, tekitas rohkelt emotsionaalseid küsimusi. Mul pole linnaaiandusest erialaseid teadmisi, seepärast kergitan tõepoolest üksnes hämmeldusest kulme.
Puud maha?
/nginx/o/2018/03/05/7661297t1ha90d.jpg)
1. aprill 2016, 10:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lihtsa lugejana märkan uudise ülesehituses olulisuse järjekorda. Esimesele kohale asetub Pärnu linnaaedniku Anu Nurmesalu hinnang, et liiga kõrgeks veninud puud varjavad vaadet teatrile ja teatrimajast välja.
Olen istunud Teatrikohviku mõlemal korrusel ja pole tunnetanud, et vaade elupuudele ja väljakule kuidagi segavalt mõjuks. Raadiostuudios mikrofoni taga istudes pole olnud aega vaadet hinnata. Kui TRE Raadio stuudios soovitakse vaadet parandada, leiaks hea tahtmise korral linnas mõne rendipinna kõrgematel korrustel. Tõsiseltvõetav pole arvamine, et elupuud varjaksid kõrge teatrimaja arhitektuurilist väärtust.
Pisut vähem tähtsana näib vaate piiramise kõrval olevat teadmine, et puud on oma aja ära elanud: ülekasvanud, eri kõrgusega, võrad on seest pruunid ja tühjad. See kõik võib nii olla, dendroloogiliste teadmistega ma ei üritagi võistelda.
Kurvaks teeb uudis, et kümne mahavõetud elupuu asemele uusi puid ei istutata. Vaatamata eri kõrgusele ja hoolitsemata võrale olen nendega nii harjunud. Nõutuks teeb otsustamise kaalukeeleks saav rahakott.
Uudises öeldi: "Nüüd läheks puude hoolduslõikus juba nii keeruliseks ja kulukaks, et sellega pole mõtet jännata." Ometi viitab lause sellele, et kui raha leitaks ja tõelisel aednikul oleks soov kaunite puude säilimise nimel jännata, võiksid need kümme puud alles jääda.