Eks inimesed ole aastate vältel jõudnud harjuda riigivalitsejate enesekiitusest kumisevate juttudega Eesti erakordsest edust. Seepärast on nii mõnelegi jahmatav, kui sotsiaaldemokraadid räägivad Eestisse hiilinud stagnatsioonist.
Jaanus Marrandi: Eestis võtab maad stagnaaeg
11. jaanuar 2011, 09:56
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Muidugi ei ole siin tegu lihtsakoelise mustriga, et stagnatsioon tähendab omavahelistes vastuoludes praadivaid vanu liidreid Mart Laari, Andrus Ansipit, Edgar Savisaart ja et värskeid tuuli toob noorema generatsiooni liidrina sotsiaaldemokraatide esimees Sven Mikser.
Asi ei ole põlvkondade vastasseisus, vaid hoopis kivinenud arusaamades ja poliitilistes ideedes, mille jätkumisel on ohus meie riigi areng.
Maksupoliitika on umbteel
Kindlasti on Eesti viimaste kümnendite areng olnud muljet avaldav, eriti võrdluses saatusekaaslastega kunagisest Nõukogude Liidust. Ometi on igal poliitikal oma aeg ja koht. Kui omaaegne majanduspoliitika tõi meile palju välisinvesteeringuid ja kiire majanduskasvu, siis masu ajal põhjustas just seesama poliitika järsu kukkumise.
Nüüd, kui me oleme karmi majanduskriisi kogemuse võrra rikkamad, oleks arulage jätkata täiesti muutmata kursil. Samal ajal on Reformierakond ning Isamaa ja Res Publica Liit jäänud saadud õppetundide suhtes pimedaks ja kurdiks.
Väidan, et kahe võimuerakonna maksupoliitika on praeguseks pöördunud nii Eesti arengu kui nende enda algideede vastu. Meenutada tasub kas või üksikisiku tulumaksu langetamist majandusmulli ajal, mis kriisi kulutulele veel hagu andis. Samuti neid maksutõuse, mis koormasid niigi raskustes ettevõtteid, või käibemaksu kasvu, mis esmajoones lõi väikesepalgalisi, kes kogu oma palga iga päev ära tarbivad.
Praegu, kui seljataha on jäänud üüratud eelarvekärped ja käivad 2011. aasta riigieelarve arutelud, on üha selgem valus tõsiasi: meie riigi rahandus ja eelarvepoliitika pole vanas kastmes enam söödav.
Seda tõestab rahandusministeeriumi analüüs, mille kohaselt eelarve maht seisab vähemalt neli aastat paigal. Ja sealgi on iga viies kroon pärit võõrrahast, olgu siis Euroopa Liidu tõukefondidest või CO2 kvoodi müügist. Riigikontrolli hinnangul suudab selline eelarve katta maksutuludest üksnes riigi fikseeritud kulutused, arenguks aga raha ei jätku.
Maksumuudatustesse eitavalt suhtuv valitsusliit pakub, et asjad paneb paika euroga kaasnev majanduskasv. Paraku teatas rahvusvaheline valuutafond (IMF) hiljuti, et Eesti majanduskasv jääb kümne aasta (2003-2013) kohta kehvakeseks ja siin on meist ees nii Tšehhi, Slovakkia, Leedu, Läti, Poola kui Venemaa. Eestist madalam kasv on IMFi prognoosi järgi vaid kahes arenevas Euroopa riigis: Horvaatias ja Ungaris (ligi kaks protsenti). Samuti ei toeta meie suur, 221 miljardi kroonini ulatuv erasektori laenude summa kuidagi sisetarbimist ega majanduskasvu.
Maksumaksjale valetamine peab lõppema
Tegelikkuses vaatame tõtt järjest suureneva laenukoorma ja tühja riigieelarvega, mis ei suuda pakkuda kodanikele mõistlikult haridust, tervishoidu, taristuid ega luua turvatunnet.
Koalitsiooni tahtmatus umbteed tunnistada meenutab mulle breþnevlikku järjekindlust dogmade jutlustamisel. Kui selline olukord ei ole stagnatsioon, siis mis see on?
Eelarve- ja maksupoliitikale tuleb ausalt otsa vaadata ja lõpetada maksumaksjate petmine. Me ei taha ju elada riigis, kus haridusminister teatab suutmatusest rahastada kõrgharidust või kus kõikjal pole tagatud teenuste ühtlane kättesaadavus.
Maksumaksja peab teadma, mida ta riigi käest oma maksude eest vastu saab. Teda ei tohi tabada üllatused, kus petukaubana räägitakse madalatest maksudest, aga tegelikult läheb aina rohkem riigi teenuseid maksuliseks.
Koos euro kui vastse väärtuste mõõduga oleks viimane aeg võtta üle muud euroopalikud väärtused. Eesti vajab uut hoogu, mis toob endaga värske mõtlemise, ja võiksime kompleksivabalt suhtuda oma aja äraelanud ideedesse. Ennast ammendanud lihtsameelsete poliitiliste mõtete koht on küpses riigis ajaloo riiulitel.