Saksamaa seltsimehed otsivad teed kommunismile

Ajaleht Die junge Welt pajatab Saksa radikaalsetele noortele kommunismini viivatest teedest. Foto: Aino Siebert

20 aastat pärast Saksa Demokraatliku Vabariigi varisemist kuulutab vasakpoolne Die Linke, mis on kokku klopsitud Ida-Saksamaa kommunistidest ja sotsiaaldemokraatidest ülejooksikutest, et nende poliitiline eesmärk on kommunism.

2011 on aasta, mil Saksamaal toimuvad parlamendivalimised koguni seitsmel liidumaal, sealhulgas Baden-Württembergis ja Reinimaa-Pfalzis. Nii soovisid vasakpoolsedki alustada oma valimiskampaaniat iseäranis südikalt. Eriti läänepoolsetes liidumaades, kus nende toetajate arv on jäänud alla viie protsendi. Kõige suurem toetus seltsimeestele, üle 20 protsendi, on idapoolsetes liidumaades Saksimaa-Anhaltis ja Mecklenburg-Vorpommernis.

Kuid vaevalt uskusid sotsialistid, et aasta algab neile tormiga. Erakonna üks juhtidest Gesine Lötzsch avaldas kohe, kui uusaastaraketid kustunud olid, radikaalses marksistlikus ajalehes Die junge Welt (Noor Maailm) veel enne Rosa Luxemburgi seminari algust Berliinis kirjutise ”Teed kommunismile” (“Die Wege zum Kommunismus”).

See ei äratanud ülinegatiivseid tundeid ainult tema poliitilistes vastastes, vaid ka seltsimeeste enda ridades. Ainuke, kes oma arutlusega rahule jäi, oli Lötzsch ise. ”Kriitika näitab poliitilise vastase ebakindlust,” väitis ta.

Lötzschi kommunismiigatsus

Die junge Welt, ajaleht, kus Lötzsch, kes 92,8 protsendiga valiti mais 2010 koos Klaus Ernstiga juhtima vasakerakonda, pajatas kommunismile viivatest teedest, oli Rosa Luxemburgi teesidele pühendatud seminari ”Kus, palun, on tee kommunismi?” organisaator.

Seal kirjutab tulipunane diplomeeritud filoloog: ”Kommunismi jõuame ainult siis, kui (nüüd lõpuks) alustame teed sinna ja proovime ära kõik võimalused, olgu siis opositsioonis või valitsuses. Üks on aga kindel: kommunismi ei vii ainult üks kindel rada, vaid oma eesmärgile võime jõuda, kulgedes mitut teed pidi.

Nüüdseks oleme seisnud liialt kaua teede hargnemiskohas ja vaidleme ikka veel selle üle, mis tee oleks õige, selle asemel et kulgeda eri radu ja proovida ära, milline neist viib eesmärgini. /.../ Kuid ükskõik mis rada meid kommunismi ei vii, oleme ühel meelel selles, et see tee on pikk ja kivine.”

Päev enne oli samas lehes võtnud sõna endine Punase Armee Fraktsiooni (RAF) terrorist Inge Viett, kes kuulub Die Linke radikaalsesse rühma. Tema nõudis omakorda, et partei peaks järgima Leninit, kes ütles, et kommunismi jõudma peab revolutsiooniga, kusjuures kartmata vägivallategusid.

Ühesõnaga, Viett kutsus seminarist osavõtjaid ehitama üles revolutsioonilist kommunistlikku organisatsiooni ja kasutama selle eesmärgi saavutamiseks füüsilist vägivalda.

Ägedat kriitikat eirates polnud Lötzschile mingi probleem teatada oma osalemisest kommunismi seminaril ja istuda poodiumil nii Vietti kui Saksamaa Kommunistliku Partei esimehe Bettina Jürgenseni ja äärmusvasakpoolse ühingu Antifa esindaja kõrval, kuigi ta oma sõnutsi ei jaganudki endise terroristi ajalehes toodud arvamusi.

Juhtseltsimees ütles siiski vahetult enne seminari enda osalemise avalikus debatis ära. Kriitikarahes seisev šeff pidas üritusel ainult koos oma kaasjuhi Ernsti ja Die Linke staarpoliitiku Gregor Gysiga kõne, kus kritiseeris enese eelkäijat Gysit selles, et too keelas erakonnal ära väljendi ”kommunism” tarvitamise.

50aastane poliitik ja kahe lapse ema oli 1984. aastast Berliini müüri varisemiseni Saksa Demokraatliku Vabariigi Kommunistliku Partei (SED) liige.

Tulipunase minevikuga uhkeldajad

Ka nüüdseks 67aastasel Inge Viettil on seljataga punane minevik, omal ajal töötas ta Ida-Saksa julgeolekuteenistuses Stasis ega ole tänini terrorismist eemaldunud. Endine RAFi liige liitus Andreas Baaderi ja Ulrike Meinhofi asutatud terroriühendusega 1980, aastatel 1992-1997 istus vanglas tapmiskatse tõttu.

Wolfgang Bosbach (CDU), kes Bundestagis juhib siseasjade komisjoni, teatas, et Vietti kõnet võib käsitleda ”üleskutsena astuda relvastatud võitlusesse riigi vastu”. Nüüd peab prokuratuur uurima, kas radikaalse vasakpoolse suhtes saab algatada kriminaalmenetluse.

Rosa Luxemburgi seminari hoone ette kogunes arvukalt stalinismi ja kommunismi ohvreid. Neile tungisid kallale vasakpoolsed äärmuslased, eakas mees viidi raskete vigastuste tõttu haiglasse. Vera Lengsfeld, Stasi ohver ja kunagine Bundestagi liige, sai jalahoobi demonstrandilt.

Berliin-Hohenschönhauseni Stasi vangla mälestuskompleksi juhataja Hubertus Knabe mainis, et siiani pole vasakradikaalid kommunismi ohvreid füüsiliselt rünnanud. ”Nüüd peame nentima, et kokkupõrked on muutunud vägivaldseks,” sõnas ta.

Punase ideoloogia all kannatanud on teinud kriminaalavalduse Gesine Lötzschi vastu. Selles toovad nad esile, et Die Linke juhile olid teada ründajate nimed, kuid ta ei teinud midagi, et hoida ära verist kokkupõrget.

Kui veel Die Linke eelkäija PDSi (sotsialistid) parteipäevadel oli kuulda, et stalinismi ohvreid leinatakse, vahetevahel kasutati formuleeringut ”kommunistlik vägivallavõim” ja parteibossid hoidsid distantsi erakonnas tegutseva ja Sarah Wagenknechti juhitava kommunistliku platvormiga, siis nüüd on tekkinud agressiivsed toonid, mida erakonna praegusel esiduol pole kuidagi olnud võimalik ära hoida. See näitab, et Lötzschil ega tema kolleegil Ernstil, kellele visatakse nina peale nii sõitmist luksusautoga kui eri skandaale, ei ole erakonnas mingit autoriteeti.

Võideldes kommunismi

Lötzschi loogika artiklis ”Teed kommunismile” demonstreerib, et kunagine SED liige on jäänud hästi koolitatud leninistiks: tema veendumust mööda jääb kommunism alati seltsimeeste eesmärgiks.

Lötzschi ainus probleem on see, et ta ei tea veel, kuidas sihile jõuda. Samasuguse enesestmõistetavusega nagu Die Linke üks juhtidest räägib kommunismist, unustab ta selle ideoloogia verise jälje. Ta ei poeta oma kirjutises või hilisemates õigustustes ühtegi sõna kommunismi ohvritest Nõukogude Liidus, Hiinas või Koreas, isegi oma endisel kodumaal, Saksa Demokraatlikus Vabariigis.

Lötzschi kommunismiigatsus on skandaalne, sest see tähendab lööki näkku kõigile, kes ohverdati inimvaenuliku ideoloogia nimel. Enne liidumaade parlamendivalimisi sai järjekordselt selgeks, et Die Linke, mis püüab näidata demokraatlikku nägu, jääb Ida-Saksa kommunistide mantlipärijaks.

Rosa Luxemburgi seminar kulges rahulikult. Kohaletulnud, nende hulgas Saksa DV viimane juht Egon Krenz ja ideoloog Heinrich Fink, kes töötas Stasi koputajana, jõid Punase Oktoobri õlut, oli võimalik osta FDJi (Saksa DV komsomol) särke või 1.50 euro eest pioneerifanfaare.

Pärast seminari avakõnesid (korraldajad olid näinud vaeva, et Lötzschi ei pildistataks terrorist Viettiga) astus lavale laulja Gina Pietsch, kes luges ette Bertolt Brechti luuletuse ”Au kommunismile”. Viett hüüdis valju häälega kapitalismivastaseid loosungeid, seminar lõpetati ühise ”Internatsionaali” laulmisega.

Kui Luxemburgi fänniklubi oli lahkunud, algas majas Lapimaale pühendatud üritus.