Majanduskriisist tingitud langus ja seniste kasvumootorite ammendumine on põhjus, miks viimasel ajal on palju arutletud uute arengustrateegiate üle, seda Pärnu Postimehe veergudelgi.
Tulevikuvisioonidest ja töökohtadest
19. jaanuar 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti arengufondi ja kohalikul algatusel korraldatud visioonikonverentsidel soovitakse üksmeeles, et Eesti riiki või mõnda piirkonda iseloomustaksid edaspidi sõnad “avatud”, “paindlik”, “innovaatiline”, “jätkusuutlik”, “ettevõtlik”.
Pärnumaa arenguvisioon on juba aastaid olnud märksa konkreetsem “Parim paik elamiseks, töötamiseks ja puhkamiseks”. Iseenesest inimesekeskne ja ambitsioonikas, kui arvestada, et silmas peetakse näiteks kogu Euroopat.
Parim paik töötamiseks
Kui majandusbuumi ajal juhtus sageli initsiatiiv olema töövõtja käes, kes kippus tööandjale dikteerima palka ja töötingimusi, siis nüüd on olukord vastupidine. Heast töökohast on saanud väärtus, tööandjalt oodatakse, et töö oleks motiveeriv, hästi tasustatud ja arenguvõimalusi pakkuv.
Töökohtade kadumine ja nende kvaliteet on põhjus, miks maapiirkonnad ja ääremaale jäävad väikelinnad inimestest tühjenevad. Teada tendents on, et majandustegevus ja koos sellega atraktiivsed töökohad koonduvad Tallinnasse ja Tartusse, tõmmates sealtsamast ääremaadelt kaasa noori ja andekaid inimesi.
Pärnumaa tuleviku üks põhiküsimusi on, kas ja kuidas suudame eelseisvatel aastatel pakkuda huvitavaid ja hea palgaga töökohti. Paraku teavad ja näevad lehelugejad, et paljudel kõrgkoolide lõpetajatel pole Pärnu kanti eriti asja, sest omandatud haridusele ja oskustele vastavaid töökohti ei leidu.
Edasi on lihtne teha järeldusi, missuguseks muutub regioon, kui tarku noori inimesi juurde ei tule. Igatahes mitte tehnoloogiliselt arenevaks Soomeks või Rootsiks, vaid väikeriigi madala tootlikkusega ääremaaks. Sellise perspektiiviga piirkonda jäävad tegemata investeeringud, sest tööjõudu napib. Väheneb ettevõtlus, kahanevad nii maksud kui eelarvetulu.
Töökohtade struktuurist
Võib tunduda üllatav, et statistikaameti andmetel oli erasektoris 2008. aastal (hilisemaid pole avaldatud) Pärnumaal kõige rohkem töökohti töötleva tööstuse ettevõtetes: 7835 ehk 34 protsenti kõikidest erasektori ametikohtadest. On hea, et Eesti ekspordi ja majanduse kasvu vedavates puidu-, metalli- ja elektroonikatööstuses on meil mitu mitmesaja töötajaga ja välisturgudel edukat ettevõtet.
Neile teenuseid pakkudes saavad omakorda tööd paljud siseturul toimetavad siinsed transpordi-, ehitus-, kaubandusettevõtted.
Oleks naiivne arvata, et Pärnumaale hakkab lähiaastatel tekkima kõrget lisandväärtust tootvaid ja atraktiivseid töökohti pakkuvaid aparaadi- ja masinatööstuse, info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) või muid uue tehnoloogia ettevõtteid. Seetõttu tuleb loota just eelnimetatud sektorite ettevõtete jätkuvale konkurentsivõimele, muutumisele ja arengule.
Pärnumaa tuleviku ja pärnumaalase käekäigu määrab suuresti Wendre, Lasertooli, Scanfili, Valmose, Viisnurga, Balti Trafo ja muude nii suure mastaabiga ettevõtete käekäik. Pärnu tuntust ja kaubamärki arvestades ka Tervise, Estonia, Viikingi ja Strandi oskus edaspidigi puhkajaid siia meelitada.
Investeeringute ja tarkade ja motiveerivate töökohtade mõttes oleme sattunud kinnisesse ringi.
Ühelt poolt lahkuvad oskustega inimesed mujale, et leida endale meelepärane töökoht. Teisalt selgub siinsete ettevõtete juhtidega suheldes, et nad soovivad oma ettevõttes teha senisest enam keerukaid, kasumlikke ja paremini tasustatavaid tööoperatsioone, kuid ei leia selleks vajalike oskustega inimesi.
Mida teha?
Kusagilt tuleb pihta hakata ja seada eesmärgiks tarkade töökohtade arvu suurenemine. Esiteks: haridus, oskustega töötajate-spetsialistide olemasolu. Kohapealse kutse- ja kõrghariduse areng peab maksimaalselt mõjutama ja tugevdama siinset ettevõtluspotentsiaali. Oleks vaja, et Pärnu õppeasutused suudaksid senisest rohkem koolitada kõrge kvalifikatsiooniga töötajaid.
Tallinna tehnikaülikooliga ühes füüsilises ja akadeemilises ruumis asuv sadade uue tehnoloogia ettevõtetega Tehnopol on hea näide, kui oluline on haridusasutuste roll ettevõtete ja töökohtade tekkel.
Samuti pakub hea näite Tartu ülikooli Pärnu kolledþ, mis planeerib teenuste disaini magistriprogrammi ja koostöös IT kolledþiga projekte, mis tooksid infotehnoloogilised lahendused meie teenuste sektorisse. Loodetavasti suudame siin infotehnolooge rakendada, sest just selle eriala spetsialistide keskmine palk on Eesti kõrgemaid.
Pärnumaa kutsehariduskeskuse õppehoonetesse ja õpikeskkonda on tehtud ja tehakse suuri investeeringuid. Loodud võimalusi tuleb senise kutsekvalifikatsiooni kõrval kasutada tehnilise kõrgharidusega spetsialistide koolitamiseks. Ühendõppekavad Tallinna tehnikakõrgkooliga oleks üks variante, millest alustada.
Tänapäeva teadmisi ja kiiresti arenevat tehnoloogiat arvestades on ettevõtlus ja töökohtade loomine võimalik ainult ettevõtjate, haridus- ja teadusasutuste ning omavalitsuste ühise tegevuse kaudu.
Kõrge majandusarengu ja heaoluga Soomes, Rootsis ja Norras on selline koostöö aastakümnete pikkune traditsioon, olles lahutamatu osa riigi ja kohaliku arengu juhtimisest.
Milliseid taristuid rajada ettevõtete vajadustest lähtuvalt? Kuidas kasutada piiratud eelarveraha selliste projektide tarvis, mis enim ärisektori arengule ja teadmismahukate töökohtade loomisele kaasa aitaksid? Kas ja kuidas suurendada Pärnus õpetatavate kõrghariduse õppekavade arvu? Kuidas siduda kõrgkooli lõpetanud, Pärnust pärit noored kohalike ettevõtetega nii, et nad tuleksid tagasi ja tooksid kaasa omandatud teadmised?
Need küsimused ei ole kergete killast. Vastuste leidmine ja lahenduste elluviimine võtab aastaid. Kuid lahendused tuleb leida, sest konkurents pole karm ainult ettevõtete, vaid riikide ja regioonidegi vahel.
Aastatel 2003–2008 Eestis toiminud kergelt kätte saadud laenurahal baseeruv majandusarengu mudel vaevalt kunagi kordub.