Täna tuleb NO99 teatri väikeses saalis Artishoki biennaalil ettekandmisele Flo Kasearu sotsiaalne kunstiprojekt, kus Pärnu tugikeskuse naised räägivad kogetud vägivallast, kuid mitte oma sõnadega, vaid loevad ette enda kohta käivaid kantseleiliku sõnastusega kohtudokumente. Pikemalt on kunstiprojektist juttu eilses Pärnu Postimehes.
Pean tunnistama, et lehe- uudist ette valmistades katkestasin ühe esitamisele tuleva teksti lugemise, kui sain aru, et see on vägistamise lugu. Dokument, millest etteloetav tekst pärit, on prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise põhistamise määrus 2014. aastast. Lause, mis füüsiliselt südame pahaks ajas, kõlab nii: “Akslil olid jalas kummiga püksid ning X-i peal olles lükkas ta oma püksi kummi allapoole ja võttis pükstest välja kõvastunud suguelundi.”
Lugemisel tekkis niivõrd suur sisemine vastumeelsus teada saada, mis edasi juhtus, ja tõrge olla teadlik, et midagi niisugust meil üldse juhtub. Klõpsasin teksti kinni.
Mõistusega võttes tuleb vägivallast ometi rääkida, sest probleem on ääretult tõsine ja palju laiemalt levinud, kui arvata võiks. Viimase aasta jooksul tugikeskuse naistega kohtudes olen kuulnud lugusid, millest avalikult ei anna rääkida ohvrite turvalisuse kaalutlusel või on kohtumenetlus alles pooleli.
Kuidas rääkida vägivallategudest nõnda, et probleem inimestele korda läheks ja tekiks avalik arutelu asja tuuma üle, et lõppude lõpuks midagi muutuks?
Mõni lugu on niivõrd räige, et selle kirjeldamiseks ei leia sõnu. Kui naisel on esihambad välja löödud, sahtel piltlikult öeldes tühi, ei tundu kohane öelda, et “talle tekitati füüsilist valu”, nagu tavatsetakse kirjutada ametlikes dokumentides. Teisalt võib juhtunu detailne, ohvri sõna otseses mõttes piinamise kirjeldus mõjuda niivõrd eemaletõukavana, et normaalne inimene pole võimeline seda vastu võtma või ei suuda uskuda, et midagi sellist Eestis, Pärnus, kõrvalmajas või -korteris üldse toimub.
Kuidas rääkida vägivalla-tegudest nõnda, et probleem inimestele korda läheks ja tekiks avalik arutelu selle tuuma üle, et lõppude lõpuks midagi muutuks? Avalikustamise eesmärk on ju lootus, et midagi muutub.
Kunstnik Flo Kasearu võtab appi sümbolid. Juba tõik, et vägivallast kõnelev performance tuuakse NO teatrisse, on väga sümboolne. Midagi sinnakanti, et kui Muhamed ei tule mäe juurde, tuleb mägi Muhamedi juurde.
Kasearu nentis, et enamik inimesi ei tea päris elu juhtumeid. Teadlikumad mõistsid vägivallatsenud teatrijuhi Tiit Ojasoo hukka, aga need, kes ei ole vägivalda kogenud või lähedalt näinud, ei saanud aru, miks ülejäänud teda hukka mõistsid. Sellepärast ongi kunstniku arvates oluline sellest teemast rääkida ja näidata, kes on need inimesed, kes oma kodus on vägivalla ohvriks sattunud.
Kasearu paneb publiku istuma kahele tribüünile, nägudega vastamisi. See olukord tekitab ebamugavust, võrdlemisi talumatu on vaadata õhtu läbi võõrale inimesele näkku. Samamoodi nagu on vastik kuulda räigetest peksmis- ja vägistamisjuhtumitest, mis meie ümber päriselt toimuvad.
Rusikaõigust tunda saanud naised, kes oma lugusid jutustavad, istuvad hajutatuna publiku seas, kohtadel number neli, samamoodi nagu nad elavad tavaliste inimestena meiega kõrvuti, iga neljas.
Kohtuotsusi performance’is ette ei kanta, vaid lastakse vaatajal oma südame järgi otsustada, milline oleks kõige õigem lahendus.
Ehk ongi see parim viis – lasta igal inimesel oma mõttetööga jõuda nii kaugele, et tekiks arusaamine: lähisuhtevägivald on nagu väike lumepall, mis vabalt veeredes aina paisub. Ja lõpuks puudutab meist igaüht, kui murrab koduseinte vahelt tänavale.
Mul ei ole selget vastust, kuidas sellest rääkida. Mõistan aga, et koduvägivallast tuleb igal juhul rääkida, kuigi see on ebamugav ja kohati läheb süda pahaks.