Inimene peab kogu aeg liikuma

Aari Saarmann tõdeb olnule tagasi mõeldes, et ehkki oli raske, andis elada. Foto: Urmas Luik

Sindis vanaduspõlve pidav Aari Saarmann ei osanud täna 62 aasta eest aimatagi, et kohe-kohe kästakse nii temal kui pere ülejäänud liikmetel hädapärased asjad pakkida ja algab teekond teadmatusse.

„Mis süüd?” kehitab mullu 80. sünnipäeva pidanud mees õlgu. „Süüd polnud midagi: isa oli võtnud 1937. aastal maalaenu ja meil olid talus masinad – see oli ainuke süü.”

Kolhooside loomise tuhin selleks ajaks veel Tori valla maile, kus Aari Saarmanni isa talu pidas, jõudnud polnud, ent sellest hoolimata nöökis uus võim töökat talunikku, nagu jaksas. Kulakumaksuga. Mis oli selline kummaline kümnis, et kui selle õiendamisega ühel aastal ka toime tuldi, kasvas lõiv järgmiseks aastaks hoogsamini kui seen pärast turgutavat vihmasabinat.

Palgaks 300 grammi teri

„Ega siis muidu olnud sedasi, et kui juudile pandigi maks peale, tegi juut rahategemise masina,” tuletab muhelev Saarmann meelde kulakumaksu ilmestava anekdoodi. „Juut maksis aasta, maksis teise, aga kolmandal viis masina võimudele: “Vändake ise, ma rohkem enam ei jõua.””

Juttu puhudes on rääkija silmis kogu aeg rõõmus säde. Loomulikult olid Venes elatud aastad karmid ja rasked, kuid nüüd oma soojas toas olnule tagasi mõeldes … andis elada küll.

„Kui oled selle läbi teinud, polegi nii karm,” kõlab kuraditosin aastat alguses Novosibirski oblastis, seejärel Kasahstanis oma orjatööga kommunismi ehitada aidanud mees.

„Kui omal ajal karjusid siin, et tööd ja leiba, siis talus oli päevilise päevapalk puud vilja ja süüa anti ka,” tuletab reibas vanahärra olnut meelde. „Siberis saime samamoodi päevapalka – 300 grammi teri.”

Selle piskuga oli esiotsa päris raske, teisel aastal läks veidi kergemaks, sest maa oli Siberis niisama viljakas kui Ukraina ja Lõuna-Venemaa mustmullavööndis: mis maha pandi, see kasvas mühinaga.

Töö nagu töö ikka

Maatöö oli Siberis nagu maatöö ikka, aga meelde jäi sellest mõndagi. Näiteks sealses sovhoosis kasutusel olnud Almatõ tehases valmistatud traktorid.

Kui kodus polnud Fordsoniga muret, tuksus teine kellavärgina, siis sealsed raudruunad olid parajad imeteod. Nii oli ilmtingimata vaja üle päeva kontrollida masina väntvõlli lokset. Traktori käivitamiseks aga läks tarvis vähemalt kolme hästi kokku töötavat meest: üks hoidis vänta, kaks olid vända külge seotud köie kallal, et seda parajal hetkel täiest jõust sikutada.

„Kui ta käima läks, siis töötas küll,” kiitis Saarmann Vene imet.

Paraku kippus kas harjumatust kliimast või muust Siberis kogetust noorel mehel tervis käest minema. Koguni sedavõrd kurjasti, et ta oli kolm korda järjest kopsupõletikus ja pelgas seepärast, et tema tulevikul ei saa pikkust olema.

Mees eksis. Saatus viis teda veel Kasahstani Þezkazgani vaserikastusvabrikusse lukksepaks ja tõi kodumaale tagasigi.

„Olin täitsa voodihaige, nii et õppisin uuesti käima,” meenutab rääkija Siberi aastaid. „Ma ei uskunud, et elan 2000. aasta üle, aga näe, olen siiani terve, sõidan autoga.”

Kaevelda ei tohi

Terve olemiseks on elukogenud mehel oma tarkused. Need pole seni kuulmata õpetussõnad ja nende järgi talitamine on jõukohane igaühele.

„Üks on see, et ei tohi kunagi viriseda. Ja suitsetamine on asi, mis võtab,” ütleb Saarmann. „Viina võib võtta, aga võtta tuleb mõistusega.”

Tubakas tubakaks, kärakas kärakaks, ent neist sootuks hullem on, kui inimene hakkab kurtma ja kaeblema, kui saamatu või kõikidel jalus närukael ta on.

„Kui hakkad ennast maha tegema, tapab see su ära. Ja kade ei tohi olla, peab kõikidega hästi läbi saama,” teab Saarmann. „Ennast haletseda ei tohi, et “oh, ma nüüd ei jõua, ma ei saa enam, mul peab abi olema”. Seda ei maksa teha. Nii kaua kui liigud, nii kaua liigud; kui kukud, kukud põmm! pikali, tehku teised, mis tahavad.”

Kuid seni, kuni jalg tatsub ja suu matsub, on tarvis aina liikuda. Hoolimata sellest, et laiskus käsib koikusse jääda või kõige tähtsam töö tundub olevat seanaha vedamine.

„Täna lükkasin lume ära, söögid teen ise, pesu peseb küll masin,” tõmbab elu häid ja halbu tahke näinud mees oma jutu otsad kokku. Ja lisab: „Liikuma peab. Kui on puid või vett tuua, tuleb töö ära teha, ei saa kogu aeg teleka ees olla.”



Märtsiküüditamine

Märtsiküüditamine oli 1949. aasta 25.–29. märtsil Nõukogude Liidu võimude korraldatud vägivaldne elanike ümberasustamine Eestist Venemaale Siberi aladele. Märtsiküüditatute arvuks pakutakse 20 702, Siberisse jõudis neist 20 601 inimest.

Andmed: Vikipeedia