Keskkonnahariduskeskus võtab kuju

Pärnu loodus- ja tehnikamaja direktori Tiina Rossi sõnutsi kasvab keskkonnahariduskeskuse krundil mitukümmend liiki puid, millest osa kindlasti säilitatakse. Foto: Urmas Luik

Pärnumaa keskkonnahariduskeskuse ehitusprojekt valmib mais ja ehitusega loodetakse alustada hilissügisel.

Eelmisel aastal allkirjastati keskkonnainvesteeringute keskuses (KIK) rahastusotsused, millega 14 keskkonnahariduse taristu projekti saavad kokku ligi 350 miljonit krooni toetust Euroopa regionaalarengu fondist.

Teiste hulgas rahastatakse Pärnumaa keskkonnahariduse õppehoone rajamist 50,1 miljoni krooniga.

Pärnumaa omavalitsuste liidu (POL) esitatud projekti “Pärnumaa keskkonnahariduskeskuse infrastruktuuri väljaarendamine” kogumaksumus on 55,7 miljonit krooni, millest toetus moodustab 50,1 miljonit krooni. Omaosalusse panustab POL miljon ja Pärnu linn 4,6 miljonit krooni.

Energiasäästlik hoone

Keskus tuleb spordihalli taha Luule tänavaga piirnevale krundile aadressil Tammsaare puiestee 57. Ehitusprojekti kallal töötab arhitektuuribüroo Salto AB OÜ, projekti autorid on Maarja Kask, Karli Luik ja Ralf Lõoke.

“Meie eesmärk oli luua võimalikult põnev, ebakonventsionaalne ja meeldejääv hoone,” kommenteeris projekti Ralf Lõoke. “Hoone erinevus harjumuspärasest majast on näha ilmselt juba esmapilgul. Siiski, kõige olulisemaks peame hoone sisemist logistikat, eri funktsioonide omavahel põimimist, emotsiooni, mida pakub hoone siseruum, hoone ja krundi lahendamist ühtse, eraldamatu objektina.”

Projektis lähtutakse hoone keerukusele vaatamata energiasäästliku hoone ehitusvõtetest, näiteks hakkavad tarbevett soojendama päiksepaneelid, sooja annab maaküte, iga ruumi sisekliimat saab reguleerida eraldi. Maja hakkab ehtima murukatus ja nii krundil, mis asub endise puukooli territooriumil, kui hoone sees on suur osa maastikul ja taimedel.

“Konkreetselt keskkonnahariduskeskust me varem projekteerinud pole, kuid õppeasutusi ja näitusehooneid küll,” rääkis Lõoke. “Valmisehitatud näideteks on Tartu Kesklinna kool ja Eesti maanteemuuseumi välialad, mille puhul oleme püüdnud näha nende funktsioone laiemalt ja tekitada tugevat seost maastiku ja hoone vahel isikupärase arhitektuurse kontseptsiooniga nagu Pärnu keskkonnahariduskeskuseski.”

Maja kui mätas

Keskkonnahariduskeskuse projektijuht on Pärnu loodus- ja tehnikamaja direktor Tiina Ross, kes tunnistas, et viis aastat koostööd arhitektidega on andnud võimaluse kõik väga põhjalikult läbi mõelda ja praegu nokitsetakse veel detailide, näiteks pistikupesade asukohtade kallal.

Ehitusprojekt peab lepingu järgi valmima mai lõpuks, pärast projekti ekspertiisi heakskiitu kuulutatakse välja ehitushange. Maja valmimistähtaeg on 2012. aasta sügis.

“Kui vaidlusi ega takistusi ei tule, saab juba sügisel ehitama hakata,” avaldas Ross lootust. “Rõõmu teeb, et arhitektidega kulgeb koostöö väga meeldivalt ning projekt on saanud täpselt selline, nagu oleme soovinud.”

Vahva ümara murumätta väljanägemisega keskkonnahariduskeskus tuleb põnev nii seest kui väljast. Umbes 1700 ruutmeetrile mahuvad õppeklassid ja lektooriumid, labor, planetaarium ja väike observatoorium. Mõeldud on erivajadustega lastele ja arvestatud igas klassis õpetatava loodusaine eripäradega.

Loodusmaja õpetaja Jüri Tensoni sõnutsi soovitakse majas õppima hakkavatele lastele luua eriline, teadushõnguline ja inspireeriv keskkond. “Me pole ju tavaline kool, tahame lastele näidata parimaid seadmeid,” ütles Tenson. “Näiteks entomoloogiaklass vajab eri valgustusvõimalusi. Laboratoorium saab olema “päris”, akrediteeritud labor. Laps võiks sinna sisse astuda nagu kirikusse, mõistes, et see on üks väärt koht, ning tundes teaduse ja teadmiste ees väikest aukartustki.”

Rõhk kohalikul loodusel

Keskuse põhikontseptsioon on kodumaise looduse tutvustamine nii suurtele kui väikestele huvilistele. Püsiekspositsioonis näidatakse Pärnumaa loodust taimedest imetajate, kalade ja kivimiteni.

Sel põhjusel jäi hoone projektist välja algul sinna plaanitud minizoo: eksootilised roomajad ja putukad ei sobinud Pärnumaa teemaga, samuti ei loetud minizooga seotud kulutusi abikõlblikuks ja see tähendanuks omaosaluse olulist suurenemist.

“Minu vaatevinklist peaks Pärnumaa loodust käsitlema nagu Gerald Durrelli raamatus “Minu pere ja muud loomad”,” arvas Tenson. “Saame tuttavaks oma kodukoha loomadega, uurime neid ja kui vaja, kaitseme. Pärnu keskkonnahariduskeskusega sobib just mereteema: saame õpilastega teha paadisõitu merel ja kolmel jõel, võtta proove.”

Keskkonnahariduskeskusesse loodetakse külastajaid kogu maakonnast ja mujalt Eestist, kuna näiteks observatooriumi pole kaugeltki igas linnas.

Koolitama hakatakse täiskasvanuidki. “Keskus saab kuuluma kogu maakonnale ja uksel pole silti “Üle 18aastastele keelatud,” nentis Ross. “Igal juhul hakkame harima ka suuri inimesi.”