Kuidas Pärnu mehed Soomes perele leiba teenimas käivad

Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Kindlasti on pea igal eestlasel mõni piiri taga töötav hea tuttav, naaber või pereliige, kes jälle laevaga tulemas või juba tööpostile minemas. Iga päev on kümneid Pärnu ja Pärnumaa mehigi, kes uuel hommikul taas perega hüvasti jätavad, et Tallinna sadama poole teele asuda.

Õige lihtne oli leida pool tosinat kohalikku töömeest, kes lahkesti nõustusid oma Soome-kogemust lugejale jagama, seda tingimusel, et nende isik jääb aimatavatel põhjustel varju.

Raske kodust lahkuda

47aastane Ets (nimi muudetud) töötas pikki aastaid Pärnus puidutööstuses. Ta on olnud kolmes puidufirmas, mis järgemööda pankrotti läksid. Alati leidis mees endale uue koha, ent oli lõpuks sunnitud end töötuna pooleks aastaks arvele võtma. Samal ajal õnnestus tal siiski mustalt ühe firma juurde ametisse saada. See oli viis aastat tagasi.

Ets oskas eesti ja vene keelt ning kui tuttav pakkus talle võimalust Helsingisse ehitama minna, haaras ta sellest kinni. “Läksime sõbraga. See oli Eesti firma alltöövõtt Soome firmale. Tegime korrusmajade fassaade ja rõdusid. Meile maksti 6000 krooni kuus kätte, 14 000 saime lisaks komandeeringukulude nime all. Firma võitis nii maksudelt,” rääkis Ets. Tööd tuli teha 10-11 tundi päevas.

Aasta pärast jätkas mees juba Soome firma palgal, ehitades eramaju, ja poole aasta pärast endiste eestlastest tööandjate juures, kes olid vahepeal registreerinud oma firma Soomes. Seal teeb ta hoonete sise- ja välistöid tänase päevani.

Ets saab tunni eest puhtalt kätte 11 eurot: 1600 eurot kuus läheb maksustamisele, ülejäänud töötunnid makstakse mustalt. Ta on elanud kolmetoalises korteris vahelduvalt üheskoos 2-4 töömehega. Käib kümme päeva tööl ja on neli kodus Pärnus pere juures.

“Söögitegemine oli esmalt võõras. Aina makaronid hakklihaga. Nüüd olen juba päris hea kokk. Paarimees on muidugi parem. Eestist ostan alati kaasa võileivamaterjali,” kirjeldas mees. Kõige raskemad on kodust lahkumised. “Tänu naisele olen vastu pidanud. Ja mul on hea paarimees,” lisas Ets.

Sisserännanutest suhtutakse kõige paremini eestlastesse. Ets arvab, et Soome riigiga ei saa eestlane harjuda, ehk veel sealsete spaadega, ent heaoluühiskond on õpetanud inimesed uimerdama. Neil pole iial kiire. See on Etsile võõras. Eesti meestel on kiire, sest kodutee ootab.

“Minu suurim rikkus on naine ja laps. Olen saanud hakkama laenudeta ja tervis on hea. Plaane ma ei tee, kõige rohkem aasta ette. Ostsin auto. Soome elama minna ma ei taha, sest minu kodu on Eesti,” lõpetas ta jutu.

Pehmeke saab petta

Peeter on 49aastane (nimi muudetud) ja tegutsenud kogu elu ehituse valdkonnas. Tema isagi oli ehitaja. Peeter valdab kõiki töid. Ta on ametlikult ühe ehitusfirma palgal, et juriidiliselt kõik korras oleks, ent on alati endale ise tööd otsinud. Tal on varuks 5-7 meest, kes vajadusel appi tulevad.

Peeter renoveerib kortereid ja ehitab maju ning on seda teinud viimased 30 aastat. “Ma pole kunagi end reklaamima pidanud. Käin käest kätte nagu lõbutüdruk,” viskab mees nalja.

Ehitaja räägib, et ta pole ahneks läinud: korraga pole tal käes rohkem kui kaks-kolm objekti. Isegi ehitusbuumi ajal püüdis ta sellest reeglist kinni pidada. Ajad asja suureks, ei käi jõud enam üle, usub ta. Muidugi olid aastad 2004-2007 Pärnus ehitajate kuldaeg.

Siis tööjärg lõppes. Kahe aasta eest kutsuti Peeter Põhja-Soome ühele majale vundamenti valama. 10 eurot tunnis tundus esmalt tohutu raha. Praegu enam mitte. Pärnus maksab töömehe tund ligemale 100 krooni. “Siis, kui mina Soome läksin, oli hakkajamatel juba teispool piiri töökoht olemas, hall mass oli Eestis ja ega neil ole siin praegugi tööd,” nendib mees.

Järgnes eramaja ehitus Helsingi lähedal. Ikka kümme päeva tööl ja neli kodus. Peeter tunnistab, et tal on keelte peale kehv mälu, paarimees on parem. Teineteist tuntakse juba 15 aastat.

“Ta on pereinimene ja töö suhtes oleme võrdsed. Töötame mustalt ja raha makstakse meile peo peale,” jutustas ehitaja. Kahekesi on ehitatud juba kolm maja. Makstakse 15 eurot tunnis ja elamine ning toit tuleb endal vaadata.

“Rikkaks sellega ei saa. Kõpitsen oma maamaja ja panen reisimiseks kõrvale,” räägib mees. Ta on turistina viibinud Inglismaal, Saksamaal, Iisraelis, Egiptuses, Norras ja Rootsis, käinud Euroopas, Skandinaavias ja Ameerikas ning kavandab sel sügisel taas Ameerika reisi.

Nüüd on Pärnuski jälle ehitama ja remontima hakatud ning Peetril uus tööjärg tekkinud. Ta lõpetas sel põhjusel märtsis Soomes objekti, sest suveks ja sügiseks on kodulinnas töö kindlustatud. “Inimesed ehitavad jälle. Minu klientideks on ringkond, kellele olen varem tööd teinud, ja nende tuttavad.”

Mees on hea plaatija ja nõus Soome minema väljakutsete peale plaate panema, aga mitte rohkem. Ehk alles tuleval talvel, kui tegemisi hõredamalt.

Mis puudutab Soomes tööl käimist, siis on õpetanud see mõndagi. “Kui oled pehmeke, ei saa peremeestelt raha kätte. Mõni mees läheb kurja naise juurest ära Soome ja hakkab seal napsitama,” kirjeldab ta. Peetril on kaks last, mõlemad juba suured. Tal on kaks maakodu ja Eestist ära minna ei kavatse.

Vastupidavuse proovikivi

Ain Mänd on 46aastane Are valla mees, kellel elus palju elukutseid olnud: töötanud lihatööstuses, olnud autojuht, baarmen ja diskor. Kuldsete kätega mees tegutseb ehitusvaldkonnas 1985. aastast ja mõistab teha kõiki töid vundamendist võtmeteni. Helsingisse tööle sattus ta kümne aasta eest – läks türklastele kebabirestorane ehitama.

Keelt ei osanud, aga hakkama sai. Ain mäletab, et elas hotellis ja söögid olid türklastelt. Hea elu oli, aga tööd tuli teha tööloata. Toona olid sealses ühiskonnas reeglid teised ja palju karmimad. Konkurentide kaebuse peale võeti ehitaja Soome tollis kinni ja hoiti seal kaks tundi.

Et Ain ei tunnistanud, et töötas mitteametlikult, piirduti sellega, et keelati poolteiseks aastaks riiki sisenemine. Kui keeluaeg möödas, tehti töökale eestlasele taas pakkumine: tulla tööle 170 kilomeetrit Helsingist asuvasse betoonitehasesse.

“Tööpäev algas hommikul kell kolm ja kestis 16 tundi. Maksti korralikult, aga tuli teha orjatööd,” meenutab mees. Esmalt oli raske, siis hakkas Soomes meeldima ja kui nainegi välismaal tööl käiva mehega harjus, polnud elul vigagi.

Kergemat leiba otsides jätkas Ain tööd Eesti firma all Helsingis, kus palka maksti vähem, ent ametlikult: üheksa eurot tunnis. Elamine oli tasu sees, toit tuli muretseda endal, tööl oli Ain kolm nädalat ja nädala siis kodus. Elutingimused olid rasked, sest kolmetoalises korteris elas kümme meest. “Üks norskas öösel, igal õhtul ja hommikul tuli seista WC ja duši sabas. Mehed olid üle Eesti. Kiskumist ja joomist ette ei tulnud, sest tegu oli korralike inimestega,” meenutab Ain.

Ent Eesti firma lõpetas ootamatult tegevuse. Ettevõtlik mees astus sisse ettejuhtunud suurde Helsingi maalrifirmasse ja pakkus end tööle. Võetigi. Töötas seal kolm kuud ainsa eestlasena koos 63 soomlasega. Soome töölised ei kannatanud välja, et eesti mehel lubati ületunde teha, aga neil mitte, ja kaebasid. Ülemus kutsus Aini kohvile ja maksis talle 500 eurot valurahaks, et mees lahkuks.

Järgmises ehitusfirmas tuli Ainil teha torutöid. Üksinda suures korteris elamine tundus nüri, meenutas ta. Nüüd ehitab Ain Eesti firma all koos nelja eestlasega liimpuidust palkmaju ja on eluga rahul.

Eesti elu ja Soome pension

Ain elab kokkuhoidlikult ja ütleb, et pole kuue aasta jooksul käinud kordagi Soomes restoranis söömas. Mõne aasta pärast hakkab tal Soomes juba pension jooksma, sealsed pensionid algavad 1000 eurost ja sel eesmärgil rabab Soomes tööd teha palju eestlasi. Vanemas eas tahaks Ain elada oma kodumaakonnas, lõpetada maamaja remondi. Kuigi Soomes hoolitsetakse inimeste eest rohkem ja elu on rahulikum.

“Meid on kutsutud Soome elama, aga mina ei taha ja naine ka,” lisab Ain. “Mõni siin Eestis arvab, et piisab Soome laevalt maha astuda, kui raha hakkab sülle kukkuma. See pole nii. Tean eestlasi, kes elavad autodes, et vähem kulutada. Raske on. Tööpäevad kestavad 12 tundi, aga töö annab turvatunde. Peale selle rahvusvaheline töökogemus.”

Ain on näinud palju ja teab, et eestlasi on mitut masti. Töömeestest peetakse lugu. Kuid ta on elanud majas koos vallaliste eestlastega, kellel pidu algas reedel ja lõppes esmaspäeval. “Mõni oli peremehelt raha võlgu võtnud ja maha joonud, polnud perele midagi viia. Kõik ei oska perest eemal oma vabadust kasutada, ei oska elada,” mõtiskles Ain.

Objekti peremees otsinud meestele uue elamise, sest need ei saanud pidutsejate kõrval öösel end välja magada.

Betoonitehases töötades kukkus mees kolm ribi katki. Ülemus saatis ta Eestisse ravile ja puhkama, organiseeris kojusõidu ja maksis kolme kuu jagu tasu, sest kartis Soome ametnikele näidata, et töölisega juhtus õnnetus pühapäeval.

Eestlasi teatakse Soomes ka kui vargaid. Ain on kuulnud, kuidas meestele öeldakse objektil: mehed, peitke tööriistad ära, eestlased tulid.

Koolipingist tööle

Kooliõpilane Siim (nimi muudetud) on 19aastane, Soomes ehitustöödel hakkas ta käima neli aastat tagasi. Esmalt isa käe all ja koolivaheaegadel. Talle maksti 9-10 eurot tunnis.

Noormees võttis unistustes sihikule uuema Audi ja hakkas raha kõrvale panema. Oma väikse panuse tegid vanavanemad ning kahe ja poole aastaga oli raha koos. “Ostsin hoopis uuema Fordi,” on nooruk õnnelik.

Soome suunal on ta teinud edasised eluplaanidki: käib soome keele kursustel, et minna mõnda Soome kooli inseneriametit õppima. Siim on rahul, et saab endale riideid osta ja vallalisena pidu panna. Noormehe kujutlust mööda elaks ta Eestis ja töötaks Soomes. Sõjaväkke ta minna ei taha.

“Mulle meeldib see ühiskond. Praegu kogun firma algkapitali. Tahan teha tulevikus Soomes oma ehitusfirma,” lisas ta.

Paarimees peab olema hea

Jaan (nimi muudetud) on 41aastane Pärnumaa mees. Ta pole ehitaja, vaid diplomeeritud agronoom. Kui 90ndatel ühismajandid lagunesid, tuli temalgi mõelda uuele elukutsele.

Maapoisina oskas ta kõiki töid ja sattus esmalt ehitama soomlaste firmasse, mis mõne aja pärast pankrotti läks. Jätkas siis juba Pärnu ehitusfirmas, esmalt töölise, siis töödejuhatajana. Seegi ettevõte lõpetas tegevuse. Seejärel oli Jaan ametis mitmes firmas ja juba kui ettevõtja.

Objektid muutusid suuremaks ja töö vastutusrikkamaks, kui algas ehitusbuum. Kerkisid eramajad, renoveeriti kaubakeskust, kortereid, lasteaedu, koolimaju, vallavalitsusi – kuni masuni, mis kõik segamini lõi.

Oli tellijaid, kes jäid võlgu, teises kohas vahetusid juhtfiguurid ning tuldi lagedale uute nõudmistega. Nöögiti rahaga ja Jaani firma jäi suurde kahjumisse.

Hea tuttav kutsus Jaani Soome renoveerima Espoos ridamaja vannitube. Eestlastest said objekti peremehed ja Soome ehitusfirma maksis neile ametlikult tunnitasu 13.60 eurot.

Et Jaan oli aastate eest ühes Soome talus kaksikvennaga põllutööd teinud, oskas ta soome keeles suhelda. Seda, et soomlased rahaga alt tõmbavad, ta kogenud pole. “Kõige rohkem petavad eestlasi eestlased. Viimati kuulsin, kuidas talvel katustelt lund koristanud eestlased ei saanud pennigi,” toob mees näite.

Paarimees on Jaanil selline, kelle peale saab loota – meestel on nutti, et tegutseda usaldusväärse alltöövõtjana.

Järgmine objekt oli allergiahaigla, siis Espoo kirik. Ettevõtlikud mehed tegid tööd ka õhtuti ja nädalavahetusel, sest ei viitsinud niisama passida, 10-11tunnine tööpäev on üsna tavaline.

Elu paranedes üüris Jaan Helsingis omaette korteri. Praegu valmib Helsingis rannakohvik, kus töötab palju eestlasi, enamik pärit Pärnust. Järgmine objekt on Järvenpää koolimaja.

“Soome eluga pole ma harjunud ega harjugi. Igatsen Eestimaa järele, tahaks siin töötada,” pihtis Jaan. Ta pole näinud kogu Soomes töötatud aja jooksul tasemel töödejuhatajaid ja leiab, et sealsetes firmades hoitakse nende pealt raha kokku ja loodetakse eesti meeste tarkusele.

“Neil on seal objektidel palju ootamist ja jobutamist. Heaoluriigis on kõigil aega,” lisas ta.

Kodus käib ta üle kahe nädala. Äraolekul on elukaaslasel, kes vahepeal üksi lapsi kantseldab, kõigist tegemist vajavatest meestetöödest nimekiri koostatud.

Jaani sooviks on ilus kodu. See on tal olemas, aga vajab ehitamist ja täiustamist. “Pangalaenu ma võtnud pole. Ma ei taha, et minu kodu kuuluks kellelegi teisele,” ütleb mees mõtlikult.

Muidugi on Jaanil Soome tööst vahel kõrini ja Soome pensionist ta ei unista. Ent laevaga tööle sõites mõtleb ta vahel, et Eesti peab küll vist tööealistest päris tühi olema, sest nii palju on seal meie noori, kes mujale tööle või tööd otsima lähevad.