:format(webp)/nginx/o/2013/06/04/1806814t1hafcf.jpg)
/nginx/o/2011/05/03/571133t1h1a02.jpg)
Teade maailma esiterroristi leidmisest ja hävitamisest on suursündmus nii reaalpoliitikas kui mõtlemises. Mõtlemises selle kandi pealt, et olemas on rahvusvaheline kohus, karistamine inimsusvastaste kuritegude eest, ellu jäänud ja ellu jäetavad kurjategijad. Nüüd ühtäkki: mees saadakse kätte, tapetakse ja surnukehagi viiakse ei tea kuhu.
Mõistagi on kurikaelal ja kurikaelal vahe, ent küsigem lihtsat asja: mida võis mõelda Osama bin Ladeni tapmisest kuulnud kolonel Muammar Gaddafi? Alles kolm kuud tagasi oli ta õige mees, sest USA riigidepartemang saatis talle vabanduse, tulenevalt Wikileaksis avaldatud paljastustest.
Veel poolteist kuud tagasi pakuti Gaddafile (nagu Jeemeni presidendile) võimust loobumisel elamist kusagil kindlustatud paigas. Seejärel Pariisi ja Londoni hoiak muutus ning pärast poja ja pojalaste surnuks pommitamist on Gaddafile selge, et nüüd soovitakse teda näha vaid laibana. Kodune vastasleer andis sellest avalikult teada ja kutsus USAd tegema Gaddafiga sama, mis tehti Osamaga.
Ametliku konfliktiteooria kohaselt tähendab see, et üks pooltest on täiesti nurka aetud ja tal on kaks võimalust: kas lasta end kohe tappa või osutada vastupanu niikaua, kui vähegi annab. Pole raske arvata, et Gaddafi valib viimasena mainitud variandi. Valikut tugevdab usk, sest islam ülistab kõiki märtreid. Ent on’s pigem sund- kui isehakanud märter tark lahendus maailmale?
Enne lõplikku pööret lääneriikide Liibüa-poliitikas jõudis julge avalduse teha endine NATO vägede juht Kosovos (1999–2000), Saksa kindral Klaus Reinhardt. Ta juhtis tähelepanu sellele, et konflikti lahendamiseks on vaja kaht osalist. Mõistagi võib teine olla kurjategija, ent kui ta on ikkagi poole tegelik juht, sõltub just tema sõnast, kas rahukõnelused üldse algavad ja kuhugi välja viivad.
Reinhardt tuletas meelde Slobodan Milosevici, Jugoslaavia/Serbia liidrit, kes ühel hetkel asus läbirääkimislaua taha ja tagas rahu. See päästis sajad ja tuhanded hukkumisest uues verevalamises. Selle otsuse tegijate hulgas oli Milosevicki.
Tehti head ajalugu, millele järgnes uus ajalooperiood mehele endale: tuli aeg nõuda Milosevicilt vastutust varem toime pandu eest. Teadu ei elanud Milosevic kohtuprotsessi üle. Serbias aga kehtib rahu tänini.
Teistsuguseid näiteid konflikti vastaspoole kohtlemisest pakub Venemaa, kus Kremli otsesel korraldusel kahel korral – 1997 ja 2006 – tapeti tðetðeeni iseseisvuslaste juhid ja läbirääkimisaltid Džohhar Dudajev ja Aslan Mashadov. Mõlemal juhul arvestati Moskvas sellega, et võimu korjab üles mõni radikaal. Nii läkski: sajad tapetud ja jätkuv sissisõda.
Osama bin Laden pole kõrvutatav Gaddafi, Milosevici, Dudajevi ja Mashadoviga. Isegi Šamil Bassajeviga (tänu Dudajevi kõrvaldamisele esile kerkinud mässaja), nagu seda tegi Venemaa välisministeerium. Bassajevist erinevalt oli Osama rahvusvahelise terroristliku ühenduse al-Qaeda juht ja al-Qaeda on jõudnud pärast 9/11 kurja teha Hispaanias ja Inglismaalgi.
Sestap on liitlastel, keda Ühendriigid ei informeerinud Osama ründamisest, põhjust juurelda selle üle, kes võib olla rahvusvahelise terroristliku organisatsiooni järgmine ründeobjekt. Niisama pingsalt tuleb mõelda sellele, et ehk õnnestub mõnega neist, kes Osama asemel organisatsiooni etteotsa tõusevad, milleski kokku leppida. Inimelude nimel mõlemalt poolt. Selle alternatiiviks jääb vaid vastastikune mahanottimine, mida viimasel kümnel aastal on tehtud pidevalt. Teisisõnu, kas väsimust sellest veel pole? Ja kui on, siis kes võiks olla al-Qaeda Milosevic?
Pole juhus, et USA riigisekretär Hillary Clinton pöördus pärast tapateate kinnitust kohe al-Qaeda liitlase Talibani liikumise poole. (Meenutuseks: 2001. aastal olid taliibid võimul Afganistanis ja lääneriikide sissetung algas sellest, et nad keeldusid seal redutavat Osama bin Ladenit USA-le välja andmast.)
Clinton rõhutas, et Osama tabamine/tapmine kinnitab, et kurjategijaid tabab karistus, et lääs on võitmatu, ja kutsus veel kord neid lahku lööma al-Qaeda terrorisündikaadist. Mõistagi oleks see ideaalseim lahendus ja tasub teada, et kõige kauem on nii-öelda õiges suunas mõelnud Türgi: Istanbulis avati mõni aeg tagasi Talibani esindus. On, kellega läbirääkimisi alustada.