Toitu varub mitme linnu jagu

Karl Adami
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Karl Adami

Võimutsevad novembrihallid ilmad ja kohati tormine tuul, mis oksi kiigutab ja hapramaid murrab. Vahel suudab tuul pilvevaipa mõne augugi rebida, et sealt vahelt päikesevalgust maapinnani jõuaks. Neist heitlikest rehepapilikest ilmadest ei hooli aga väike salutihane, keda varem kutsuti ka sootihaseks.

Salutihaseks nimetatakse seda hallikat väikest lindu nüüd seepärast, et sooga pole tal otsest seost ja nii oleks sootihase nimi eksitav. Vahel satub salutihane siiski sohu, kuid põhiliselt otsib ta toitu parkides, metsades, aedades ja põldudevahelistes saludes. Niiskemates kuusikutes ja männimetsades võib kokku puutuda meie teise hallika tihase, põhjatihasegagi.

Paljud peavad salu- ja põhjatihast samaks liigiks. Tõsi, nad sarnanevad teineteisega ja neid on üsna keeruline määrata, eriti algajal linnuhuvilisel, seda enam, et nad tegutsevad üsna vilkalt. Salutihase pealagi näib läikivmust, ent põhjatihase oma tuhmmust. Salutihane on sihvakam ja veidi pruunikam, põhjatihane seevastu hallim, sulestik kohevam, tema põsed on valged, kuid salutihasel paistavad need justkui määrdunud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles