Patukotid Pärnumaal

Pärnu linnavolikogu. Foto on illustreeriv.

FOTO: URMAS LUIK/PRNPM/EMF

Mõnusal videvikutunnil kamina ees läks kallite külaliste, südamlike sugulastega jututeema poliitikale ja kohalikele valimistele. Avaldati loomulikult kaastunnet, et ma Pärnus volikokku valituks ei osutunud.

Selgitati, et ega mul muud häda olnudki, aga ma olevat kandideerinud sotside, nende patukottide nimekirjas. “Tohoh, mis siis sotsidel viga?” pärisin põnevusega.

Olevat kaks viga: sotsid on nii-öelda pedepartei ja Nestor pani vale presidendi paika. Uurisin, kas nad teavad sotside valitsusliikmete, parlamendi liikmete või kohalikel valimistel kandideerinud rahvasaadikute kandidaatide hulgas mõnd geid, lesbit või homoaktivisti.

Tunnistati, et ei teata, aga sotsid olevat vastu võtnud kooseluseaduse. Soo-oh! Teatavasti saab seadusi parlamendis vastu võtta vaid juhul, kui nõutav häältearv on käes, sotside häältest poleks piisanud.

Pealegi ei kandideerinud Pärnu sotside ridades ainustki peibutusparti, kellelt võinuks selle seaduse vastuvõtmise asjus aru pärida. Teadupärast kandideerisid Pärnus Kadri Keskerakonnast ja Toomas Reformierakonnast – miks nendelt ei küsitud, mille pärast nad selle seaduse poolt hääletasid? Kallid sugulased imestasid, miks nad küll ise selle peale ei tulnud, võimalus ju oli.

Veidi vintis vader Villem vihastas, et me ju tõstsime aktsiise ja nüüd peab tema viina ja bensiini järele Ainažisse vurama! Mamma mia! Nagu oleks sotsist tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski ühtlasi nii rahandus-, majandus- kui peaminister Ratase valitsuses, nagu koosnekski parlament vaid sotsidest, kes seadusi teevad!

Onupoeg Olev ei teadnud, et Mart Helme koos oma EKRE fraktsiooniga hääletas riigikogus täies koosseisus selle vastu, et Rail Baltic võiks läbi Pärnu kulgeda, sest EKRE tahab läbi Tartu. Ometi oli ta seda meelt, et Mart olnuks ikka hea linnapea ja veel parem president.

Pärisin, miks praegune president ei meeldi. Vennanaine Viiu vaenas, et ta ei läinud kirikusse jumalateenistusele ja soengki ei sobi.

Paraku sai Helme presidendivalimistel vaid 16 häält ja sellega tema võimalused ammendusid nagu ka ülejäänud presidendikandidaatidel, kes said küll šansi presidendiks kandideerida, kuid hääli küllaldaselt ei kogunud. Nestor päästis olukorra, leidis lahenduse ja parlament valis viieks aastaks presidendi, kes ei peagi jumalasulaste tahtmist täitma.

Lellepoeg Leo leidis põuetaskust juba viledaks kulunud 15. novembri Pärnu Postimehe ja lõi selle lauale nagu trumpässa: “Vahi, sina paharet, mida ajakirjanik Kalev Vilgats kirjutab, kuidas te, patukotid, koos presidendiga EKREt kolkisite!”

Vastandunud oleme EKRE-le küll: sotsid ei kolgi presidenti ega konkurenti.

Sotsid Pärnumaal olid liiati mõistlikud ja mõõdukad, mõeldi, kuidas saada vahendid, et tagada tervislik ja tasuta toit lasteaialastele, kuidas leida lahendused hooldekodudes, et vanuritele tagataks väärikas vanaduspõlv.

Väärt mõtteid ja plaane jagus palju, paraku on praktiliselt võimatu neid realiseerida, sest volikokku pääses vaid üks sotside rahvasaadik: Kalev Kaljuste.

Ja olgu siis lohutuseks Vilgatsi lause: “Mida rohkem kedagi poliitikas kolgitakse, seda enam talle kaasa tuntakse.” Kaastunnet küll ei kerja, aga ehk saab järgmistel parlamendivalimistel väga palju hääli, sest konkurendid on korralikult kolkinud ja meid teenimatult märgistanud: paharetid, nii-öelda peded ja patukotid!

Tagasi üles