Ma olen südames talveinimene ega salga, et iga maha sadanud lumekirme mul meele rõõmsaks teeb (kui see just kesksuvel ei juhtu). Ühel detsembrialguse hommikul vaatas akna eest kardinaid tõmmates otsa kena lumevaip, mis sest, et termomeetril tervitasid plusskraadid. See vaatepilt suisa sundis välja minema, sest mine tea, millal järgmine kord lund näeb.
Seadsin sammud üle krudiseva lume, mis kohati juba lirtsuma kippus. Üllataval kombel oli kummikusse tekkinud auk, mistõttu soojad sokid said tunda jahedat lombivett. Silmanurgast märkasin liuglevaid pasknääre ja üksikut ronka. Neist möödus kamp rohevinte ja salk heledaid linde, kelle lend oli kõike muud kui sirgjooneline ja sujuv. Nagu sellest veel vähe olnuks, lasi mõni salga liige kuuldavale mulle tundmata helisid, millest osa meenutas tutttihase kutsehüüdu. Kaheksapealine kamp maandus lähedale põllule ja minagi seadsin sammud nende suleliste suunas, kahtlustades hangelinde.
/nginx/o/2018/01/15/7486575t1h8b26.jpg)
/nginx/o/2017/12/12/7400207t1h4c48.jpg)