Jõulud südames ja paksu kardina varjus

Uusaastakaarte aastatest 1967–1987.

FOTO: Olaf Esna erakogu

Pärast Eesti taasokupeerimist 1944. aasta sügisel suruti jõulud pühana ruttu põranda alla. Mõistagi peeti kodudes jõulupühi, kuid avalikkuses võis rääkida vaid nääridest ja nääripuust. Võtsime seitsmega lõppenud aastate lehtedest (1947–1997) uurida, millest kirjutas kodumaakonna leht jõulu eel ja ajal ning aastavahetusel.

1947. aasta detsembris anti nõukogude rahvale lootust, et elu hakkab minema paremuse poole. Kao­tati toidu- ja tööstuskauba kaardid ja 16.–22. detsembrini (kaugemates paikades 29. detsembrini) viidi ellu rahareform. Kümme vana rubla ühe uue 1947. aasta väljalaske rubla vastu. Hoiukassades oli vahetuskurss sõltuvalt summast teine.

Veel valmistuti kohalike töörahvasaadikute nõukogude valimisteks, mille kajastused täitsid enamikku Töörahva Hääle lehepinnast. 25. detsembri lehes jagas tuletõrje näpunäiteid nääripidude korraldamisel. Nääripeo korraldamiseks pidi olema tuletõrje ja elektrijärelevalve luba. Näärikuusega ühte ruumi polnud lubatud rohkem inimesi kui 15–16 iga kümne ruutmeetri kohta. Kui käsikustuteid ei olnud, pidi kõrvalruumis olema varuks viis kuni kümme pange vett ja kuuse juures veel kaks–kolm ämbritäit. Lahtine küünlatuli ei olnud kuuskedel lubatud.

Edasi lugemiseks:

Oled juba tellija? LOGI SISSEvõi

Maksetingimustega tutvumiseks mine www.zlick.it/kkk

Tagasi üles